Esmaspäev

 Virtuaalsed lillekoormad ja siivsate-siivutute sõnumite sadu - selline hakkabki naistepäev nüüd olema või? Okei-okei, pärast kingitud šokolaadikarbi avamist (no ju on kurvid moes? kooki ei lubanud tuua) ja kohvi rüüpamist läks päev rutiinses tempos ja jõudsalt õhtusse. Tavaline esmaspäeva õhtu. 

Mõtlen, et see 8. on nagu kohustus. Mehed PEAVAD, kasvõi koroonat trotsides, saama poest lilled ja tordi ning tõttama neid oma naisele viima ja siis kollektiivi naistele ja siis ootavad järjekorras õed-ämmad-tütred... Aga võibolla  meestele meeldib koos teiste meestega lillesabas seista ja mõistvalt vastastikku noogutada: tean-tean, naised...? Ja siis laulavad, et jah, ilma naisteta on kurb maailm! Meeldib, järelikult. No ja las nad siis jooksevad seda igakevadist amokki. See on nagu kerge eelsoojendus, sörk maikuisele emadepäevale.  

Mõnel nasiel on nagu sünnipäev: lillekimbuga kaasneb kingitus, mille hind kiigub paarist eurost tuhandeteni. Armastuse märk? Mida suurem-uhkem kink, seda rohkem armastan! Või on see indulgents? Patukahetsus? Vaatan šokolaadikarpi. Hm. 

Pidulikkusest on õhtu lõpuks alles jäänud puru. Mõtted jooksevad päevastele tööradadele ja lahendite otsimisele, millega päeval tegeleda ei jõudnud. Hoolimata tõve levimisele ei saa tööringi peatada. Kui kevadel meenutas olukord mõnes mõttes Decameroni, siis täna pigem Tšehhovi Kolmele õele (Moskvasse pean mina saama!) - isolatsioonis olles kinnisidee - reisida! Viimaste uudiste valguses - no varsti ei saa vist  enam Harjumaaltki välja. Kurb, et ei hoolita. Kurb, et need, kes hoolivad, peavad maksma teiste hooletuse eest. 

Nuusutan virtuaalset roosi ja pistan šokolaadiruudu põske. Loodan kogu südamest, et järgmine märts on puutetundlik ja lõhnarohke. Olgu - šokolaadina ka.

Nautigem naistepäeva õhtut!

Jo