Märtsivalguses

Kunks tõi põrandavaibad õues tuppa. Elutoa valgeks värvitud põrandale laotas halli-sinisekirju vaiba. Vaiba peale tõstis kiiktooli. Kõrge päike valgustas toa üle, nii et silmi tuli suisa kissitada. Mõnusalt hele ja helge, nagu üks kevadine ilm peakski olema. Hoolimata sellest, et öösel võimutsesid miinuskraadid, on päevavalge julgelt oma võimu kinnitamas. Igal hommikul pisut varem ja igal õhtul pisut hiljem. Päeva jooga - sirutab ja venitab ja naudib. Kunks ringutas. Pikemate päevade lähenedes nautis ta üha rohkem hommikuid, samas kui aastaringi teises pooles võimutses ta meeltes pigem videvikule järgnev aeg.

Majas valitses vaikus, mida aeg ajalt katkestas pliidi all praksuv tuli. Kunks avas arvuti. Klõbistas pisut ja lülitas siis arvuti kõlaritesse. Heledas toas voogas pehme ja tüüne bossanova. Eldissa. Puusanõks ja vetruv samm - tants iseendale ja heitlikule märtiskuule akna taga. Agoonias talve lõpetamiseks.

Hetke mõelnud, avas naine  ekraanil meiliakna. Postkastile pühendumine polnud ta meelistegevus, ent kasvav vastamata meilide hulk pani Kunksu tegutsema: need, millele võiks täna vastata; need, mis võivad oodata ja need, mis lähevad otseteed prügikasti. 

Prügikasti täitmisest ta alustas. Ümises kõlaritest voogavat meloodiat kaasa ja puhastas oma digimaailma. Tegelikult on see ünsa tüütu, kui pole ammu meile vaadanud. Siis järgnes viimasest alla suunas saabunud meilide lugemine. See oli vist kahkesas meil. Saatjaks ... Riit. 

Kunksu pulss tõusis kui saatja nime luges ja kui minevikust vupsasid välja ootamatud mälupildid: pikad kuumad suveööd, kus ta elaski pigem öösel; mehe magus jutt ja veinipokaalide kõlin; suur tunne, mis ta neelas ja põrmu paiskas; äng ja valu ja pettumus. Ta kõhkles hetke, ent vajutas siis kirjale. 

Tere

No kuidas sul läheb? Suhtlesin ükspäev Andresega ja ta teadis rääkida, et elad kuskil saarel. Vormsil või? Poleks uskunud, sa ju täiesti linnatüdruk. Mis teed seal? Kood kangastelgedel vaipu? Kasvatad kanu?  Ma mõtlen vahel su peale, et ... olid kuum tükk ja toredad ajad. Ma endiselt poissmees, ei ole püsivust nüüd, ega olnud ka siis kui sinuga semmisin. Elan linnapiiril. Mõtlen, et äkki peaksin sulle külla tulema? Ega Andres ei osanud su kohta rohkem rääkida ka ja ei teadnud, kas sa ta eksiga veel suhtled või mitte. Võiks ju kokku saada, mis? Igatahes - loodan, et Su meiliaadress on ikka sama. Loodan sinust peagi kuulda, Lill! 

Riit

...

Saarele külla? Oo-ei! Olgugi, et aastaid on möödas, ei ole ma sinuga kohtumisest huvitatud. Sa oled minevik ja seal on su koht. Kunks blokeeris saatja ja kustutas e-kirja. Ta tõusis arvuti tagant. Aknast vaatas vastu külm ja hele märtsipäev. Selline nagu ta isegi.

Minevik ei tohiks mind mõjutada. Mul ei ole temast ei külma ega sooja. Et ma ärevust tunnen, kas see tähendab, et mul on ikka veel tema suhtes mingi tundelohk, mingi valu välja elamata? Või on see õige, et tühjuse saab täita vaid uuega, mitte unustades, mitte eirates? Mille uuega siis? Uue sügava tundega? Armuda? Minu eas? Siin, üksikul laiul?

Kunks pani paksu jope selga, tõmbas mütsi pähe ja astus toasussidest õuetossudesse. Karge õhu puudutus näonahal, mis sellelt peagi õhetuse välja kiskus. Tüünelt kõikuv veeväli ja hall triip silmapiiril. Naine hingas sügavalt. Õhk lõhnas. Selles segunes mere ja ärkava maapinna hõng. Ja tuulte järgi lõhnas samuti. Karge ja pehme koos. 

Päike tuli taas pilve tagant välja ja maailm sai värviliseks tagasi: meri tumesiniseks ja kadakad säravroheliseks.  Üksikud lumelaigud häbenesid ja katsusid kiiresti maapinda imbuda, ent see ei õnnestunud hästi. Läheb veel mõni päev, enne kui lumi kaob igavikku. Nagu Riit.

Kunks sulges silmad ja pööras näo päikesesse. Päike külvas ta õhetava näo suudlustega üle. 

Naine muigas. Kevad. Kui õues on kevad, siis tuleb see ka endasse lubada. End seesmiselt hõõguma ja helendama lasta. 

Ja nõrk, pehme tuul muudkui pöörles ja pöörles ümber naise.

***

Armastusega

Jo ❤️

pilt tuli internetist