Rahulik nädalalõpu punkt

 On pühapäev, ilusa emakeele päev. Õues sajab märstikuule kohaselt vihma. Mõni aeg tagasi lörtsi. Kevadine normaalsus. Nii mõnus on nautida kodust rahu aurava kakaotassi taga. Just üks päev mõtlesin, et oli aeg, kui ma ei nautinud pühapäevaseid pärastlõunaid. Vastik rahutus uue töönädala ees, et mille ebameeldivaga esmaspäev võib üllatada; mida selga panna jne jne jne. Aeg, millele tagant järele vaadates võib ära tunda läbipõlemise kübemeid. Rahulolematus, mis heegeldas aeglaselt hallikarva stressi. Ja siis juhtus nii, et Suur Saatus astus ise mängu: vaatas mind etteheitvalt, et miks ma ise sellga hakkama ei saa, et tema peab vahele segama? Ent aus olles - mulle tema vahele sekkumine sobis, isegi väga ja ma olen tänulik, et kõik läks just nii nagu läks. Nüüd rüüpan kruusist ja mõtlen, et homme on see päev, mil ma saan aidata lahendada probleeme ja saan olla tugi ja teha just seda, mis mulle endale kõige rohkem meeldib. Et vahva on alata uut ärinädalat ja loodetavasti astume selle toreda kambaga seal kõik ühte jalga. Isegi kui sammupikkus on ebaühtlane, on see ikkagi ühiselt astutud.  Ja ma ei mõtle, et oh, kui palju seda on ja kui saan ühe asja jonksu, siis teine-kolmas kuskilt juba rebeneb. Kui see nii on, siis on ning eks tuleb uuesti paikama hakata. Ei hullu! Ei ole mõtet absoluutselt mingeid stsenaariume endal luua - kõik laabub moel, mille päeva endale on valinud. Ja ka sellele ei pea mõtlema, et kas kontorikleit on homme kollane või hall või kodukontoris hoopis triibuline T-särk või veluudress - tuleb see, mis homme hommikul kapist tahab tulla. Ei pea mõtlema üle ja tundma hirmu asjust, mis tegelikult mind ei puuduta. Kui, siis on see minu emotsioon, mida ma ei oska vallata. Siis kuulan mõistust. See pole sinu asi, ütleb mulle mõistus ja nii ma seda võtma peaksingi. Isegi kui süda tuksub oma arvamust, on vahel mõtet mõistuse monoloogi kuulata ja järgida.

Joon kakaotassi tilgatumaks ja avan raamatu. Aeg, mis kuulub tänasesse ja mida tuleb nautida. Kollased nartsissid on potis kikkis ja vaatavad oma ereda lillesüdamikuga ümbritsevat avatult, uudishimulikud.  Juba teab mitmes päev. Ja homme on minu kord - olla avatud ja uudishimulik. Rõõmuga. 

Jo