Natuke kõike

 Leivalõhn täidab elamist ja valge leht arvutis ootab täitmist. Saagu ja sündigu! 

Istun siin leivalõhnas, juuksemask peas ja panen nädalale punkti.  Õues on lumesadu koos tugeva tuulega ja mul on hea meel, et enam õue ei ole kohustatud minema. Põõsatutid värisevad tuules kui oleksid nad hirmus. Hirm. Mul on sel nädalal olnud mitmeid mõtteid, mis seotud hirmuga. Näiteks, et kas saan hakkama - mõni ülesanne on selline, et vajab välist abi, aga seda pole parasjagu võtta, siis teed kuidagimoodi ära ja ei tea, kas selle minupoolse lahendusega rahul ollakse. Hirm, et polda. Mõtlen praegu - millkes? Milleks end niimoodi vaenata, kui vastuseks on see, et kui ollakse, siis tagasisidet ei tule ja kui ei olda, siis öeldakse. Lihtne nagu simple present, millega ma tegelikult segaduses olen. Continuos presentiga maadlen ka. Maadelda on muide mõnus.

Hirm, et ... kõik ei kulge nii nagu minu arust peaks minema või mis minu arust oleks õige. Ja jälle - milleks? Kõik on iseenda mõtetes kinni ja selles, et kuidas välist vastu võtame: milline on mu tuju, millisena tajun teisi, kuidas tunnetan. Kõik puhta psühholoogia ja ei mingit mambo-jambot. 

Milline ma siis olen? Tundeline. Tõenäoliselt. Soovides kinni. Pragmaatiline? Kah, mingil määral, mis puudutab tööd. Eks muudes valdkondades ka. 

Kui hirmud kõrvale jätta, siis on nii palju toredaid asju, millest rõõmu tunda. Mõned neist: tormine meri; hommikused kõnnid, mis algavad öö taandumisega ja lõpevad hommikuvalguses. See teadmine, et natuke veel ja siis saab talvesaapad ära pakkida ning tossudes tosserdada. Päev on pikem ja valgem. 

Ka sellel kevadel märkab looduse tärkamist, sest kodus oleme me rohkem kui varem. Õu kui ruum, millest meid isoleerida ei saa. 

Võtan riiulist suvalise raamatu ja kaon kellegi teise sõnadesse. Fluidum, millesse lahustun. Ärgates on õu pime ja kella sihverplaadi helesinine numbrinäit ütleb: õhtu on käes. 

Egas midagi, uus nädal on valmis tulema ja mina sinna sisenema, lillelises kleidis, huuled punased.

Jo