Reede!

 Täna on talve viimane päev. Selle nädala viimane tööpäev. Mõni hetk tagasi sadas laia lund, mis praeguseks on üle majade liikunud ja tõenäoliselt sajab kusagil Lasnamäe taga.  Selline tunne, et talv võtab viimast, teab, et homme tuleb teatepulk üle anda kevadele. No ma annan tänavusele talvele hindeks 5+: lund oli ja jääd ja pakast ja päikest.  Aga nüüd on kevade kord ja ma tahan oma tibatillukesi lumikellukesi helisemas näha. Mul ju nad sellised aeglased - päikest saavad hommikul ja seepärast on nende ilu hilisem. Ennist, õues sain kibedalt kirdetuulelt näpistada. Õhetus püsib praegugi veel põsil.  Aga teed on juba lumetud ja kuivad. Vaja oleks soojakraade - et saaks riidekoorma kergemkas ja astumise kepsakaks. Kärsitu, ma tean :) Ja kui see kõik käes on, siis on juba uued tuuled, uued suunad, uued soovid. Näiteks nagu merele pääsemine (no ma arvasin, et see siis ridadesse ära tuleb ;)) 

Mu vaasid on lookas kollastest tulpidest. Päikese asendus siis, kui õu ei luba peale halli midagi. Ringutan. Reedeselt. Veel on jäänud kodune pooltund, enne kui tööle suundun. See kõige magusam pooltund valges hommikus. Loputan kohvitassi vee all puhtaks ja asetan kuivama. Taskeerin külmiku sisu ja maskivaru. Poeskäik tuleb kavva võtta. Ja bensiinipeatus. Täiesti tavaline pandeemiaaegne nädalalõpp terendab ees - mõni loodusrada, hea raamat, kuum jook, suhtlus-suhtlus-suhtlus.  Ent ometigi on aimata kevadet, mis imbub ja levib ning mille eest pageda ei taha. Vastupidi - jookseks vastu. 

Talve viimasel reedel

Jo