#lahustumine

 Istun diivaninurgas, toss väljas ja püüan kokku korjata alles jäänud tujuriismeid.

Avastan, et ma ei mäleta, millal viimati mingit podcasti kuulasin; või et millal said otsa need õhtud, kui tegevusi jagus sügava pimedani välja. Või viimane kontsert? Kino? Rääkimata kuuluvusest kella 5 klubisse. Seda mina pole enam.

Selline kodu-töö-kodu ringi mööda lappamine, mis neelab su mingil hetkel üleni endasse.

Ja ma pole ainus. Maailmas toimub nii palju kurja ja selle lainetus puudutab igaüht, kes end kaitsta ei oska või ei suuda. Või ei taheta näha. Ilus on ju ainult plussmärgiga võrrandeid näidata. Miinus on saatanast.

See on kui jooks, mille finišit arvad teadvat; ja pettumine, kui avastad, et vale puha - see polnud finišijoon, mille ületasid. Ja hakkad jälle galopeerima ning märkamatult kaotad isseenda. Iseenda kaotamisega kaotad enesekindluse. Enesekindluse kadu tõmbab energiast tühjaks. Energiakriis aga jätab endast varju, mis laotub üle päeva. Sa teed vigu, sa eksid ja võtad kõike isiklikult ja suunad sihilikult. Pa-bahh! ja sa püüad endasse järgmise emotsiooni noole. Seekord siis märklaual 10 punkti, konstateerid ja ... see teeb valu.

See, et emotsioonid rapsivad ja ränklevad. Selle asemel, et see nool endast elegantse käeviipega maha lükata, vaatad seda imestunult ja loed punkte kokku, saades iga kord eri summa. Siis tuleb viha ja trots ning numbrid muutuvad tähtedeks ja tähed sõnadeks. Ja sõnad on teravaservalised.

Haarad noolest ja virutad omakorda. Nagu lumepall, mis veeredes suuremaks paisub.

Klõpsan teleri kinni. Nagunii ei vaadanud. Homme on kaugel ja päev on möödanik. Panen plaadimängijasse mõnusa bossanova plaadi ja mõtlen, kas kook või vein või mõlemad? Või hoopis pooleliolev kirjatöö või pooleiolev kudum? Akna taga laiutab pimedus ja vihm tilkgub vastu aknaplekki. Ent seal kõrgel, pealpool tinarskeid vihmapilvi, kiirgab mahedat valgust täiskuu.

https://www.youtube.com/watch?v=IxH5XnH-4GE&ab_channel=eldissaVEVO

***

Jo