Pariisi unelm

 Vahel kujutan ma end Pariisi, katuseakende ja terrassiga pööningukorterisse.  Selline kulunud, möödunud ajastu lumma kandavate põrandavaipadega ja keeratavate nuppudega vannisegistiga üürikorter. Vann seisab muidugia jalgadel. Ja mööda aknaid voolab vihm. See nõrgub mööda kaldaknaid ja tundub, et elad veevarjus. Pariis nutab. Elu-magamistoa otsaaken on kumer ja selle ees kirjutuslaud. Laual on mu suletud arvuti, Kõrval alustass, millel pooleldi söödud croissant, ja mõraga portselankruus, mida ehib meelespeamuster. Vihm on nagu kell - ühtlane rabin vastu klaasi, lugedes sekundeid või siis piiske. On natuke jahe ja niiske. Võtan pleedi ümber ja tõmban korteriomaniku poolt jäetud elektriradiaatori keset tuba. Vana ja uus on kokku saanud. Aga mina? Hõljun kuskil reaalsuse rägastikus, loen võõrkeelsete ajalehtede pealkirju ja ootan. 

Ootan. Ootan, et keegi tuleks mööda treppi ja koputaks uksele. 

Ootan, et vihm lõpetaks ja päike vallutaks toa.

Ootan, et sõnad tuleksid toanurkadest ja me tantsikisme koos päikesetolmus need põrandavaibad veelgi kulunumaks.

Ootan, et vana kavaler astuks tuppa, käes vanaroosat värvi roosikimp.

Ootan, et šansooni helid tänavalt jõuaksid siis kõrgele.

Ootan, et varblased seaksid end terrassirinnatisele mõnulema.

Ootan, et.

Jo