who is knoking?

 Ärkasin selle peale, et klaas purunes. Läbilõikav klirin. Plahvatus, mille kaja vaibus äratuse mahedasse helinasse. Mu unenäokillud lebasid purustatuna maas ja võttis mitu hingetõmmet ninga südame ägedat kloppimist: mis see oli? Aga unenägu oli olematuks saanud. Ei ühtegi mälestust, värvingut, aistingut, peale selle - et klaas purunes.

On aeg, et end päevale välja tuua. Panna kaela hooletust rõhutav sall ja joonistada kulmud kõrgeks. Tõusev päike on edev - pilved on roosad ja puhevil. Nopin õlalt suletekist lendunud sule ja tahan muutust. Sellist, mis teeb ulja pöörde ja paneb rõõmust rõkkama. Mitte ainult mind. Mu unenäo sealhulgas.

Loputan puhtaks kohvikruusi ja lükkan sussid jalast. Unenäokillud on kadunud. Mõistatuslik uneudu hõljub mälus ja mida rohkem meenutada püüan, seda kaugemale ja tabatumaks ta muutub. Milleks meenutada? Oli seal siis seda, milleta täna olla ei saa? 

Välisuks klõpsab lukku.

Külm virgutab ja kõik ununeb. Kui õigel ajal ei märka, siis see polegi sinu jaoks. 

***

Jo