Nädalavahetuse leelu

 Ma ei ole enda üle üldse uhke. Nüüd kuulun ma sellesse kategooriasse, kes teeb tööd ka nädalavahetusel. Eile 3 tundi, täna 3 tundi. Täitsa masendav, eks ole? Ja kui juht arvab, et see peabki nii olema, siis saab ta peagi ühe vaimselt väsinud ja eksiva töötaja. Õnneks ma tunnen ennast ja lubasin, et seda rohkem ei juhtu. Selle nädalavahetuse töö tingis asjaolu, et järgmine nädal on tegevusi ja kohtumisi täis buukitud. Ja õnneks olen ma end sellesse nädalasse osanud ka nii paigutada, et ma jõuan vähemalt ühel päeval enda heaolule mõelda. Tegutseda ka. Ja siis tulgu või maavärin või turm-tuisk - mina ei kaota oma mina ja lähen... juuksurisse. Juuksur sai koroonast jagu ja seda aega tema juurde olen veeretanud nagu kuuma kartulit peost pihu - kas see aeg sobib? Ei! Siis see? Ei! Ja kolmandal korral saime kompromissi ning seda ei kõiguta isegi mitte ... Aamen sellega. 

Kui ma oma tööarvuti täna sulgesin, siis mõtlesin, et see on tegelikult paljude normaalsus. Me ootame ja soovime katsetada 4-päevast töönädalat, aga on neid perioode (ma pean tunnistama paraku, et minu galopp on kestnud novembrikuust saati), kus ettenähtud tööajast jääb väheks. Ma luban kontoris tööle joone alla tõmmata kell 16... et siis kodukontor avada kell 17. Õhtune vahetus. Mis teha, aga kui koormus on selline, et sa killustud tegemistes ära, siis et asju vähegi veel peal hoida, teed sa kauem ja rohkem kui ette nähtud. Kurb on selle juures see, et seda ei nähta. Olgu. Sellele teemale punkt.

Võis siis... eetiline on töömeile nädalavahetusel mitte saatmine. Ajastatud - OK, aga see on aeg, kus taastutakse, kus pere on oluline, kus hobid ja harrastused saavad tähelepanu. Aga lugeda kell 16 laupäeva õhtul, et ... Huhh! Solvunud ja päris pahane, pealegi väljakasvanud juustega mina, tõmbab kulumud ninajuurel kortsu ja surub hambad kokku. Nüüd on punkt. 

Mis mind täna tegelikult kirjutama utsitas, oli teema "mina ja rehvirõhk". Ma olen sellest varem ka kirjutanud. Aga nüüd tuleb jälle. Nimelt tundus mulle, et üks minu auto esirehvidest on natuke lötsaka olemisega. Vaatasin ühe nurga alt, siis teise. Tegin paar fotot ja saatsin kutile. Kutt konstanteeris - mine tanklasse. No jah. Otsustasin tugevama soo nõuannet järgida ja paarutasin lörtsivee lenneldes tanklasse. Täitsa tühi oli see Tiskre Prisma Alexela. Seadsin auto kenasti paika ja siis hakkasin tegutsema. See voolik, numrbitabloole 2,4 näit, siis ventiil (no see kork siis tegelikult) maha ja voolikuots külge. Vaikus. Mitte miskit ei hakanud lõrisema ega susisema. Nügisin seda otsikut siis. Tuli hääl: sussssss. Rehv vajus silmnähtavalt lonti.  Siis tuli kompressori prrrrr! ja näit nagu tõusis. Nagu. Parklasse sahises teine auto. Abi pole keelatud küsida - tagurdasin auto eemale ja lasin teise auto rehvikontrolli. Läksin ise juurde ja palusin mulle ka näidata, sest mul miskipärast ei õnnestunud. Noormees oli lahke ja näitas enda auto peal ja siis tegime näidis rõhu lisamise minu sõiduki rehvile. Olgu öeldud, et teise rehviga sain juba iseseisvalt hakkama. Aga - aru ma ei saa, miks mul ei õnnestu see kunagi esimesel korral ja iseseisvalt? Iga kord peab olema keegi, kes seisab kõrval ja teeb teooriat kui mina praktikasse sukeldun - ja siis kõik laabub. Üksi aga lasen kõik rehvid tühjaks. See on needus, ma ütlen! 

Ent õnneks on nädalavahetuses palju toredaid inimesi ka - toosama noormees, armas kolleeg, hea sõbranna, tore kutt, kellede peale mõeldes võib uus nädal vabalt tulla. Ja vahelduseks on saabuv esmaspäev tumeroosa nagu tulbid vaasis. 

Väike vale - kevad on lähemal kui arvame. ;)

***

Jo