#springmood

 Need agulihoovide rippuvad pesnöörid, kui möödunud aegade kaduv märk. Kõiguvad tujukas tuules, kandes unistust tõelisest kiigest. Või sellest, et hoida ja heljutada padjapüüre ja linu. Neid puhtaid valgeid voodilinu, mis märtsipäike heledusega üle kallab... Ja oi seda lõhna, kui pesu toas kokku lapatakse... Maailm on korraga suur ja puhas ruum. 

Moodne kuivati kuivatab kärmelt, ent masinlikult. Seda õhus ringlevat, õuest toodud puhta pesu lõhna masin riietele kaasa ei anna. Moodne aeg ei lõhna.

Nõrka leevendust pakub pesurest rõdul või terrassil. Nendele riputatud esemete tants jääb vaoshoituks. Aga kahe puu või posti vahele tõmmatud nööril rapsib tekikott hoogsat rocki ja kujutleb, et tegelikult on ta merel laineid trotsiva purjeka uhke põuega puri. Mis sest, et lilleline. Või kollane kleit, mida hoiab tugevalt kinni pesulõksupaar kui valvas lapsevalvur. Too õõtsutab puusi ja keerutab pihta ning saab vastasnööril kuivavale teksapüksipaarile pihta. Tants on tango.

Ja ikka on neid, kes pesunööre enesest mõistetavaks peavad, kes sokke ja sukke ja ihupesu nöörile ritta seavad ja seejuures mõnd viisi ümisevad. Või mõtlevad järgmisele ettevõtmisele, mis toas ees ootab. Lõunasöögi valmistamine? Köögikappide koristus? Talveriiete sorteerimine? Kohvri pakkimine?

Ei tea. 

Aga tuules, mis pesunööre pööritab, on kevadet.

***

Jo