Kõige kiirem jõua kohale ja leiab end üksi

 Mõtted kihutavad otsekui õhtuse ekspressiga sinna, kuhu rööpad viivad. Aeg on end äratada ja kloppida, pühkida puhtaks süli ja unustada eilsed soojad. Kui seda ei tee, jääd maha ja sa ei jõua iialgi pärale. Pärale? Kuhu? 

Nii ei teagi, ei saagi teadma, millega sind mõõdetakse. Kas sellega, mitu kõnet päeval vastu võtad või mitu lehekülge suudad tähtedega täita; või kontori kohvimasina ubade jahvatusastme järgi. Või selle järgi,  et oled rõõmus või kurb. 

Rong ei peatu. Kogub kiirust hoopis ja suundub meeletul kiirusel pimedasse. On see tunnel? Kas selle lõpus ongi valgus? 

Kui maha jääd, siis jäädki. Mahajääjaks. Infolehed, mis kannavad juba homsele jalgu jäävaid uudiseid, langevad rongi hoost väljudes rahunedes maha. Neist pole kellelegi vaja. Korjan need kokku ja panen esimesse prügikasti. Siis kuuled, et lisaks hääbuvale rongimürinale, on lindude vidin. Ja tuul pajuokstes. Muigan. Millal ma viimati muigasin? 

Ja natukeseks kaobki hirm selles ees, mis tuleb. Mida tegelikult pelgama ei peaks, ei tohiks. See meeletu rütm, mis su segi taob ja klopib oimetuks, ons selle kummardamine eesmärk? Olla parim ja nähtavam ja sädelevam ja ...? Kellele jäävad karukellad nurmedel nägemata. Lumeliblikad tundmata. 

Rong aga muudkui tõttab.

***

Jo