Malaga reisikiri. Päev 5. 2 ühes ja maitse üle ei vaielda

märts 15, 2023

Malaga reisikiri. Päev 5. 2 ühes ja maitse üle ei vaielda

Ronda.

Umbes tund ja natuke peale kestvat bussisõitu Malagast, asub imeline Ronda. Paikneb kaljupaljandil lubjakivi lõhe kõrval. Vaated on muljet avaldavad ja sõnatuks võtvalt uskumatud. Raamatust loen, et Ronda on viimaseid mauride kantse, mis lõplikult langes kristlastele alla alles 1485. aastal. Turistide kohustuslik vaatamisväärsus on Puente Nuevo - sild, mis ühendab vana ja uut linnaosa. Ja see sild on tõesti mastaapne, uhke, kõrge ja igavikuline.

Teine kohustuslik vaatamisväärsus on Plaza te Toros - härjavõitluse vaimne keskus. Klassikalise Ronda härjavõitluse stiili arendas välja Pedro Romero, keda peetaksegi kaaseaegse härjavõitluse isaks. Domineeribki kaks dünastiat - Romerod ja Ortonezed. Muide, septembris toimuvale härjavõitlustele pileteid pole saada - niivõrd populaarne on see! Ja kuigi neid on palju, kes sellist võitlust kritiseerivad, on see saanud linnaisade poolt heakskiidu, sest toob raha sisse. Ja see on nende kultuuripärand. Midagi pole teha, areen on võimas ja rondalased selle üle uhked. Mina olen jälle uhke, et saan käia mööda tänavaid, mida mööda sammus ei keegi muu kui eelmise sajandi üks karismaatilisemaid kirjanikke - Ernest Hemingway. Hemingway nautis härjavõitlust ja veetis oma aega Rondas nii kohalike kultuuri nautides kui koos kohalikega kohalikku veini juues. Väidetavalt olla teda siin nähtud õnnelikuna.

Otsime sobivat lõunastamise kohta. Kohalike miinuseks on nende kehv inglise keele oskus. Lõpuks maandume ühte taverni ja tellime hambutult teenindajalt... pasta loomaliha kastmega. Lisaks limonaadilaadse cava. Ei olnud maitseelamus. Igatahes ei taha ma nende tualetti kasutada, sest mine tea... Pärast selgus, et infopunkti juures olev tualett on lahti vaid kindlatel kellaaegadel. Õnneks on jäätisepood koht, kus saab mõlemat - nii tualetis käia kui magusalaksu. Laks ise pole ka päris see, mida võiks eeldada - näiteks pistaatsia jäätis on siinmail üsna haruldane nähtus. Kohustuslikud külmikumagnetid kotis, siirdume bussi ja tuleb kaks-ühes tuuri teine linn - Setenil.

Setenil on "valge linn". Vaatamisväärsus paikneb kalju sisse ehitatud ettevõtetest - poed, söögikohad. Kalju on neile katuseks ja katus omakorda teiste ehitiste põrandaks. Vägev on see vaatamisväärus tõesti, aga cavast pole see valge linnake miskit kuulnud.

Tagasi linnas, eksime ära. Tuleb aga google maps appi võtta. Selgus, et tegime kodu ümber paraja ringi.

Ja nüüd tuleb selle reisi gurmeeline puänt - vähemalt selleks ajaks. Õhtustame Itaalia (!!!) (M, kui sa seda kohta millegipärast lugema satud, siis silmi ei pöörita - loodetavasti saame hispaanialiku maitseelamuse homme) restoranis Gustav, mis asub kohe enne paljukiidetud La Cabrera kõrval. Milline eelroog! (erinevad juustud) Milline pitsa! Milline cava! Milline kohv! Terviseks ja tänan! Ainuke, mille üle võiks vinguda - teenindus - pärast pitsa serveerimist, läksime neil meelest, sest kliente vooris juurde vahet pidamata. Kurb oli vaadata, et kõrval olev La Caberera on nädala sees peaaegu tühi. Olgu kuidas on, aga kõht sai silmini täis ja toit oli tõesti väga hea.

Tõttasime poodi, et veel enne sulgemist täiendada kodust vee ja cava varu. Ja siis tegime emakeelepäeva puhul e-etteütluse järgi ja olgu öeldud, et saime läbi ning oleme ikka läbi-lõhki kirjaoskajad eestlased.

Muide, selgub, et me oleme valel ajal Malagas - Antonio Banderas tuleb siis aprillis, kui on toimumas üks usutraditsioon - nad kannavad ühte pühakuju läbi linnatänavate. Aga Banderast siis ikkagi ära ei tunne - kannavadvastavat riietust ja maske. Aga - elab ta otse Rooma amfiteatri vastas asuvas majas, kust ta saab seda imetleda otse oma katusetarrassilt. Nii et aprillis ;)

Fotod laadisin suvalises järjekorras, aga see ei vähenda mälestuste väärtust.