Malaga reisikiri. Päev 4. Puhkus!

 Tere hommikust, maailm, kus kurjusel pole kohta ja - paraku - pole meeleski. Ent nii see kipub olema - mida kaugemal ohust ja hävingust, seda uskumatum see tundub ja see on jätab siinse elaniku külmaks; otsekui õlakehitus. Palju olulisem on riigis läbiviidav pensionireform. 

Sätime end sööma kipakatel välikohviku toolidel ja üritame end mitte lasta häirida kerjustel, kes almust paluvad. Omlett on hea ja apelsinimahl ka. Selline kergelt inglaslik, aga oliiviõline hommikusöök, mis laksab sind energiaga loodetavasti pikaks ajaks. 

Kõigpealt otsime üles muinasjutuvestja Hans Christian Aderseni kuju. Kuna kirjandus kleepub mu külge ja vastupidi ka, siis tuleb ikka selliseid kujusid ka väisata. Muide, kaasa võtsin reisile  kirjaniku A.G.Roemmersi Noore printsi tagasitulek (ja-jaa - Väikese printsi nö järellugu). Ja eestikeelse väljaande on küljendanud mu kunagine koorikaaslane Ivi. 

Ja siis oli aeg minna katedraaliga pisut põhjalikumalt tutvuma. Katoliku kirikud on ühed võimsad ehitised, otsast-otsani täis kõrgekvaliteetset kunsti. Tunnedki end pisikese ja patusena. Panime küünlaalusele traditsioonilised küünlad, kuigi kõrval oli võimalus annetada ja süüdata led-küünal. Vot sellist asja nägin esimest korda. 

Järgnes suveniiri tiir. Kaup on igas pooekeses põhimõtteliselt sama, hinnad samuti sarnased, nii et tegelikult pole vahet, kust kohustuslik külmakapimagnet osta.

Edasi tuli see osa, mida mina nimetan täiuslikuks puhkuseks - ei mingit kella peale minekut, ei mingeid töö- ega argisega seotuid mõtteis. Lihtsalt fredjüssilik molutamise mõnu. Natukse snäkke, cavat, lobisemist, und jne jne. 

Vot sellist puhkust ma tahtsingi, jõuan mõelda enne kui ööuni mu endaga kaasa viib.

Kuulus muinasjutuvestja H.C.Andersen.

Malaga katedraal

Aga koerte järelt mitte koristamine toob kaasa kopsaka trahvi.