Kolmas päev võtab meid vastu bussijaamas - ootame erirahvusest rahvaga ja giidi Mercedeziga bussi, mis meid mägedesse sõidutaks. Buss tulebki nurga tagant. Pärast umbes tunni vältavat sõitu olemegi päral - Caminito del Rey (Kuninga rada). Väidetavalt on see Euroopa kõige hirmsam matkarada, sest rada kulgeb mööda Gaitanesi kaljuserva Lõuna-Hispaanias.
2015 see rada renoveeriti ja kui seda poleks tehtud, siis mind poleks see rada mitte kunagi näinud. Rada ehitati algselt selleks, et tagada tööliste ja ehitajate ligipääs Guadalhorce´i tammile. Kuninglik nimetus tekkis seoses sellega, et tammi õnnistas 1921. aastal sisse kuningas Alfonso XIII.
Kogunemiskohas saime kõik endale kohustuslikuks kandmiseks kiivrid ja siis algas teekond rajani. Läbisime pimeda tunneli ja toeka matkatee ning siis see algas - kõrguvad kaljuseinad, sõgaval all roheline jõevesi. Pääsukesed, tuvid ja kõrgel-kõrgel liuglemas majesteetlikud kotkad. Rada ise on pea 90% laudtee, mis on kinnitatud kaljuseina külge. Ses mõttes mugav astuda, aga ikka jälgid, et tossunina kuskile vähe laiema vahe sisse ei satuks. All ju on sügavik ja rajal koperdad, veel hullem - kukkuda, ei soovi keegi. Raja servad olid turvatud, nii et kui kõrgushirm tekkis, sai trossist kinni hoida. Vahepeal oli rada nö maismaine. Giid tegi sellistes kohtades peatusi ja rääkis kohalikust floorast-faunast; ajaloost. Väärtuslikum puu on kaarobipuu ehk jaanikaunapuu, näiteks. Raja üks tipphetki oli klaaspõrandaga eend, kus maksimaalselt 4 inimest peale lubati ja kus siis sai vägevate kaljuseine taustal fotosid teha. Järgmine tipphetk ootas kohe nurga taga - rippsild kahe kaljuseina vahel. No korraks võttis kogu mu pehme olemus end vastu luustikku kokku ja aju esitas küsimuse, et kas ikka lähed? Muidugi lähen, seda enam, et tagasi minna ju ei saa. Seega tuli mööda sügaviku ja taeva vahel õõtsuvat pinda pidi jõuda teisele poole. Teisel pool tõdesin, et polnudki nii hirmus kui loetud ja vaadatud. Täiesti tehtav tripp, kui oled pärit lauskmaalt ja tunned uhkust oma kõrgeima mäe - Munamäe üle. Või kui kõrgusekartus on väga suur, siis jah, jäta parem see matkarada tegemata. Minu jaoks alles pärast silla ületust läks keeruliseks - kõige pealt trepp alla ja siis trepid üles. Ja neid lühikesi astmeid oli ikka omajagu. Hingeldama võttis. Ja jalad andsid tunda veel järgmisel päevalgi, et sai väheke trenni tehtud. Matka lõpus saime pisut hinge tõmmata ja algaski tee kodu poole.
Pärast pärastlõunast uinakut otsustasime õhtust sööma minna välja. Seadsime sammud kesklinna ja lonkisime üsna sihitult ringi kuni silma jäi La Cabrera-nimeline koht. Valisime selle ja saime kohad ka. Olgu öeldud, et kui oleksime hilisemal ajal tulnud, no nii 21, siis me poleks kohti saanud. Selliseks kellaajaks koha saamine eeldab reserveeringut. Hispaanlased armastavad õhtust süüa väga hilja. Ja nad armastavad väga hästi süüa.
La Cabrera pakkus mõnusat maitseelamust ja teenindust. Liha särises kui laudadele toodi ja koka tervitus-liuad pakkusid naudingut. Koha tunneb ära ka selle järgi, et teenindajad kannavad musti sonisid ja pruune põllesid. Lahke naeratus peale kauba.
Selline vinks-vonks päev siis seekord.
 |
| Rada mööda kaljuserva |
 |
| Kaljud, kus pesitsesid tuvid ja kõrguses liuglesid kotkad. |
 |
| Vaade vanale sillale |
 |
| Kõrged ja kõrgid need mäed |
 |
| Selle silla taga asub rippsild. Loob illusiooni, et sild nagu sild, aga kui kohal oled, siis saad aru, et optiline pettus. |
 |
| Nii me siis liikusime. |
 |
| Vihjena La Cabrera eelroog. |
Kommentaarid
Postita kommentaar