Malaga reisikiri. Epiloog.

 Hommik on selge ja helge. Pakime asju ja korrastame kodu selliseks, et omanikel võiks meie üle hea meel olla.

Kohvrirataste vurin. Oleme teel lennujaama. Lennujaama saab lihtsalt ja kiirelt ja mis peamine - rahakotisõbralikult (1.80) rongiga. Anname ära pagasi, läbime turvakontrolli ja nüüd oleme täiesti kindlad, et me oleme teel koju. Finnair on peaaegu nagu kodu - oma emakeelele sarnane jutt ja reisijad heledanahalised. Lennukiaknast avanev maastik on võrratu - mäed, orud, oliiviistandused, mandariinisalud... Mida lähemale kodule, seda vähem räägib maastik - pruun, hall, tumehall... Veesilmad, saared. Madal on see meie kant. Ent ikka armas ja oma... 

Helsingis läheb tund, jäänud on veel viimane tõus ja maandumine. Kõige lühem, kõige napim lend ja lennuk ise nagu Tartu buss, ainult selle vahega, et on tiivad ja kaks reisisaatjat.

Tallinna lennujaam ongi nagu kodu - rahvariideseeliku-triibulised toolid ja emakeel ja tõsised näod, välja arvatud need, kes üle pika aja kohtuvad. Ja minu rõõmus nägu, sest infopunktist saan kätte oma akupanga, mis reisi alguses terminali otsustas jääda.

Tere, kallis kodu, tere mu oma voodi!