Esmaspäev, ma ei tea enam mitmes …
Kell on päris palju, pool üksteist juba. Tulin oma õhtuselt kõnnilt marsruudil Pirita rand – sadam – keskus – Merivälja tee.
Täna oli rannas minusuguseid kulgejaid rohkem. Kõnniti üksi-kaksi aga ka kambakesi. Õhtu oli ju mõnus. Tahtnuks sõpradega koos liivale istuda ja veini manustada. Arvan, et esimese ametliku soolaleivapeoseltskonnaga teeme selle veiniga istumise vee ääres ära.
Katsetasin oma ahju täna siis magusa küpsetamiseks. Vormiroaga sai küll päris kenasti hakkama – seda lihtsalt teiseks päevaks enam ei jätkunudki, aga ma annan selle au pliidile – hästi tehtud! :)
Kook sai tehtud, sest Keegi pidi külla tulema. Ei tulnud ja mina telefoni vastu ei võta ka enam. Ise teab millest ilma jäi – vaarikatega kohupiimakook, väga ahvatlev ja lõhnab praegugi niiiiiiiiiiiiiiiiiiii hästi. Homme sööb mu suur poeg selle kõik ise ära või võtab sõpradele jagamiseks kaasa. Sest mina seda süüa ei saa – mõru maik jäi manu: teed hoole ja armastusega ja siis lihtsalt ei tuldagi.
Kõndides mõtted puhastuvad – muudkui astud ja iga mõte saab lihtsaks ja selgeks.
Mu uue elu juures on tore see, et mu väga head sõbrad on saanud samuti innustust ja mõtlevad kaugemale ja kõrgemale kui enne. See on nii tore, sest ma peegeldun neilt tagasi ja saan omakorda innustust. Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad oma elu muuta, tulla mugavusstsoonist välja ja astuda sissekäidud rajalt lihtsalt kõrvale, leiutada ise päris Oma Rada. See on nii palju kordi lihtsam ja ilusam, kui kulgeda käidud radu. Ok, olen nõus – nii on palju turvalisem, aga eks see ole ju vana tõde, et kes ei riski, see šampust ei joo.
Nii et julgust ja enesekindlust kõigile, kes te julgete olla teistmoodi ja unistate suurelt!
Aga kuhu ma jäingi – näh, üks tuttav logis end tilinaga MSN´i sisse ja mu mõttelõng libises minema.
Mm, astusin ja tänane astumine oli teisem kui eelmine kord. Vist ongi nii, et käid ja märkad iga kord erinevaid asju, näed nüansse, mida igakord võib-olla tähele ei pane.
Klõpsasin oma taskutelefoniga paar pilti ka, sest nii kena vaade avanes lahele. Meri oli silmapiiril heledam kui taevas. Ühinemiskoht vaevu aimatav. Nii ilus ja intiimne. Ja siis üksik valge kolmnurk majesteetlikult libisemas kaugel-kaugel üle vee. See ongi nagu unelmate sümbol – seal kusagil on su eesmärk, su saavutusvajadus ja tee selleni pead sa ise leidma ja käima. Teinekord tundub, et see teekond on isegi huvitavam, kui saavutus ise.
Täna oli rannas minusuguseid kulgejaid rohkem. Kõnniti üksi-kaksi aga ka kambakesi. Õhtu oli ju mõnus. Tahtnuks sõpradega koos liivale istuda ja veini manustada. Arvan, et esimese ametliku soolaleivapeoseltskonnaga teeme selle veiniga istumise vee ääres ära.
Katsetasin oma ahju täna siis magusa küpsetamiseks. Vormiroaga sai küll päris kenasti hakkama – seda lihtsalt teiseks päevaks enam ei jätkunudki, aga ma annan selle au pliidile – hästi tehtud! :)
Kook sai tehtud, sest Keegi pidi külla tulema. Ei tulnud ja mina telefoni vastu ei võta ka enam. Ise teab millest ilma jäi – vaarikatega kohupiimakook, väga ahvatlev ja lõhnab praegugi niiiiiiiiiiiiiiiiiiii hästi. Homme sööb mu suur poeg selle kõik ise ära või võtab sõpradele jagamiseks kaasa. Sest mina seda süüa ei saa – mõru maik jäi manu: teed hoole ja armastusega ja siis lihtsalt ei tuldagi.
Kõndides mõtted puhastuvad – muudkui astud ja iga mõte saab lihtsaks ja selgeks.
Mu uue elu juures on tore see, et mu väga head sõbrad on saanud samuti innustust ja mõtlevad kaugemale ja kõrgemale kui enne. See on nii tore, sest ma peegeldun neilt tagasi ja saan omakorda innustust. Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad oma elu muuta, tulla mugavusstsoonist välja ja astuda sissekäidud rajalt lihtsalt kõrvale, leiutada ise päris Oma Rada. See on nii palju kordi lihtsam ja ilusam, kui kulgeda käidud radu. Ok, olen nõus – nii on palju turvalisem, aga eks see ole ju vana tõde, et kes ei riski, see šampust ei joo.
Nii et julgust ja enesekindlust kõigile, kes te julgete olla teistmoodi ja unistate suurelt!
Aga kuhu ma jäingi – näh, üks tuttav logis end tilinaga MSN´i sisse ja mu mõttelõng libises minema.
Mm, astusin ja tänane astumine oli teisem kui eelmine kord. Vist ongi nii, et käid ja märkad iga kord erinevaid asju, näed nüansse, mida igakord võib-olla tähele ei pane.
Klõpsasin oma taskutelefoniga paar pilti ka, sest nii kena vaade avanes lahele. Meri oli silmapiiril heledam kui taevas. Ühinemiskoht vaevu aimatav. Nii ilus ja intiimne. Ja siis üksik valge kolmnurk majesteetlikult libisemas kaugel-kaugel üle vee. See ongi nagu unelmate sümbol – seal kusagil on su eesmärk, su saavutusvajadus ja tee selleni pead sa ise leidma ja käima. Teinekord tundub, et see teekond on isegi huvitavam, kui saavutus ise.
Uus tera: elu on valge puri, puhas ja nii lihtne.
Mõtlesin veepiiril kõndides, et oluline ongi lihtsus. Mind ei pea viima restorani gurmeed nautima, ei ole vaja pakkuda hirmkallist veini ega sõidutada hirmkalli autoga – palju olulisem on inimene ise ja minugi pärast, ostame poest kuivikuid ja seda „Lamava poisi“ pildiga valget veini ja lähme Piritale mere äärde seda vähest nautima. Nii palju mõnusam ju. See ei tähenda, et ma seda gurmeed ei naudiks, aga minu arvates ei ole siis inimene enam ise. Ole ise ja ära püüa end peita selle isiku taha, keda sa näidata tahad.
Jõesuudmesse jõudes avanes sama pilt mis eelmine kord: õngeriputajad. Ausalt, varsti ma ütlen tere punastes sortsides naisele, kes vapralt meesterivi lõpus seisab, või siis sellele sinise nokatsiga sellile.
Seisavad. Püüavad. Aga võib-olla saavad nemad oma mõtted niimoodi klaariks, mitte minu kombel kõndides, võiks ju pärida, et mis neil samal ajal peas toimub, millest mõtlevad.
Tagasitee. Ma tegin ikka pättust kah – fooris oli jalakäijale punane tuli, aga kuna tõesti ühtegi autot kummaltki poolt ei tulnud, siis ma tippisin kiiresti üle tee. :P
Ma olen väsinud. Valus.
Elu on lihtne kui puri, nii süütu, valge ja nii aus...
Kommentaarid
Postita kommentaar