Teine päev, 13072010
Öö uues kodus – maja oli vaikne, ümbruskond oli vaikne ja mina olin üleval … Istusin rüpekaga terrassiäärel ja klõbistasin muudkui kirjutada. MSNis oli tühjus – õige kah, normaalne inimene magab sel ajal või tegeleb muude asjadega :)
Ok, aeg oli endalgi peaga patja sukelduda. Külmik nohises nii vaikselt, et ma käisin teist kontrollimas – külmetab ikka või ei külmeta. Ühel mu sõbral on selline parlarakas külmkapp, et ööd on seal pea võimatu magades mööda saata – pläriseb minu arvates iga 10 minuti tagant ja toriseb takka pihta kui külmutusmehhanism töö lõpetab – ju talle ei meeldi, et võõraid käib … Mul on selle külmakapi jaoks rohi ka – roosad kõrvatropid :), vaatame, kumb siis kangem on.
Hetkel istun endises korteris – nühkisin ja silusin teist pisut – kohe peaks tulema maakler ja siis peame end näitama parimast küljest.
Ja siis aidaa-pakaa: Padriku teel on tegemist küll ja küll. Tänane päev on sisustatud.
Ootan kolmapäeva :)
******
Teine päev hakkab õhtuks saama, kell on kaheksa. Terve Mähe tee on täis autosid – rannas on vist selle palavusega ikka mega palju rahvast. Täna ma ise randa ei jõudnudki ja ausalt olles oli toas ka hea olla – noppisin asju lahti ja tegin uut elu võimaldavat plaani.
Nüüd olen terrassi äärel, kollane kohvikruus kõrval – esimene ja viimane muide – ja mõtsi, et panen oma mõtted rüpekasse sisse.
2 teemat: miks on hea omada juuksurit isikliku tuttavana? ja mina ja minu suhe fono-lukkudega.
Alustame viimasest.
Nagu euromaailmale kohane (jah, olgu, lähiminevikus, enne eurostumist tunti seda asjandust ka)
on igal korralikul kortermajal fonaolukusüsteem, et kui tuleb oodatud-ootamatu külaline, siis ta vajutab kas korteri numbrit või teatavat koodi ning pääseb elamusse rõõmsasti sisse.
Oskan nuppe vajutada küll, aga esmakordselt on siis mul isiklikult korteris see valge telefon ühe nupuga. Tõstsin toru hargilt – sahiseb (kui mere äärde ei saa minna – alternatiiv missugune :)), järelikult töötab.
Nii et külalised on oodatud – vajutada tuleb siis mu korteri numbrit. Aga palju lihtsam on kiigata nuka taha, et niikuinii olen sumedatel õhtutel terrassil või uks on ristseliti lahti, tule ainult edasi.
See on minu poolt oodatud tegevus, et keegi siis kindlasti fonot kasutaks ja külla nõustaks.
Mõni kuu tagasi käisin õel kesklinnas külas. Neil ka seal see uhke numbritega riistapuu. Helistasin mobiililt õele ja küsisin, mis korteri number on, või millist koodi pean teadma, et alt sisse saaksin. Õde arvas, et korteri number on 210. Vajutasin, kutsub, kutsub ja vastu võtab jumala võõra häälega naisterahvas. Egas muud kui kohmetult vabandada, et tegu on inimliku eksitusega … Nii, helistan uuesti õele: mis su korteri number on? Oota – ma lähen vaatan. Selgus, et 120 … Vajutan siis 120 – õde võtab rõõmsalt vastu ja – küsib, mis ma nüüd siis edasi tegema pean? Vajuta nuppu. Ee …, millist?
Asi lõppes sellega, et kogu seda janti jälgis samas majas elav naisterahvas, kes oli oma lapsega õues, ja kes lasi siis mu muiates lihtsalt uksest sisse.
Ma mõtlen praegu, et ma ei kontrollinudki, mis nupumajandus seal õe juures seina peal on, aga minu oma on küll lihtsamast lihtsam. Nii et kes külla tuleb, tehke mulle palun seda rõõmu, et saaksin teile torust rõõmsalt „Hei, mina siin! Tule edasi!“ hõigata.
Teine teema – miks on hea omada isiklikku juuksurit.
Minu juuksur on sellest ajast, kui isemajandav eesti oli juba mõned head aastad kestnud. Ta on 35 aastane ja kui me tutvusime, siis ta alles alustas oma karjääri. Me sobisime kohe – tema mulle, et oskas soovitada ja julgustas katsetama, mina talle, et ma riskida julgen ja jutt sobis.
Mõned aastad on mul olnud ka asendusjuuksur. Samuti väga korralik ja tipptegija, aga ikka otsisin üles Merikese või viis meid tee lihtsalt taas kokku, et kui tema lapsed juba tegijamad, naases ta jälle tööle ja mul oli jälle kindel siht, kuhu soengut tegema minna.
Nii siis Merike. Merike on kindlalt kahe jala peal seisev naisterahvas, ise nääps nagu pajuritv, aga pajule omaselt kange kah! Ta veab kindlalt oma juuksuritöökoda, kasvatab koos mehega kahte toredat last ja oskab head nõu anda endast vanemale püsikundele. Näiteks täna – mina, kes ma olen 40+ ja pea kõik oma südamesõbrannad viimasel ajal hulluks ajanud oma ülepeakaela armumisega (ja-jaa, lugesid õieti – ma tegin selle tembu ära, et tuli Üks, mõtlesin kuldse kuu selga ja nüüd olen plindris, sest see emotsioon on ainsuses, st ainult minupoolne – aga ma olen sügavalt tänulik Ühele, sest ma arvasin, et sellist asja näidatakse ainult kinolinal ja räägitakse südantlõhestavalt ning pisaratest nõretavates raamatutes. Tegelikult on see selline teema, mis vajab võib-olla rohkem lahti kirjutamist ja seda ma ükskord teen ka, kui sellest asjast ükskord Asi saab või ise isiklikult selgusele jõuan, et „kõik mehed on s***pead“ (päriselt see nii ikka ei ole), aga kas just selles blogis, aga kusagil ikka).
Ühesõnaga mu tore juuksurist sõbranna ütles üheselt – lõpeta kohe ära, sa saad haiget, ta ei ole sind väärt kui ei oska sind hoida ja nii vähe sulle tähelepanu pöörab ning kui sina oled aktiivsem pool, siis on selge, et tal on sinust lihtsalt savi (savi on tegelikult tore asi – saab huvitavaid ja omanäolisi asju voolida). Et kui mina mõtlen, et elu on praegu punane õhupall, siis Merike oskab sellest sisinal õhku välja lasta.
Nii ma siis mõtlen siin Merikese sõnade üle järele ja olen tänulik, et mul on muid asju ka mõelda ja toimetada – uue elu sisseseadmine, toimetulek, uued väljakutsed.
Aga hea, kui sul on selline Oma Juuksur, kes teab, mis soeng sulle passib ja kes oskab sind isegi karmide ja otseöeldud sõnadega pilvedest maa peale tagasi tuua. Kas või hetkeks.
Hästi armas ja vahva naine, kellelt on mida õppida.
***
Nüüdseks sai ka esimesed naabritutvused tehtud – kõrval elab Liina mehe ja väikse pojaga (ma arvan, et 2), üleval Jaanus naise ja väikse tütrega (ka 2 vist). Nii vahva majapere!
Ok, aeg oli endalgi peaga patja sukelduda. Külmik nohises nii vaikselt, et ma käisin teist kontrollimas – külmetab ikka või ei külmeta. Ühel mu sõbral on selline parlarakas külmkapp, et ööd on seal pea võimatu magades mööda saata – pläriseb minu arvates iga 10 minuti tagant ja toriseb takka pihta kui külmutusmehhanism töö lõpetab – ju talle ei meeldi, et võõraid käib … Mul on selle külmakapi jaoks rohi ka – roosad kõrvatropid :), vaatame, kumb siis kangem on.
Hetkel istun endises korteris – nühkisin ja silusin teist pisut – kohe peaks tulema maakler ja siis peame end näitama parimast küljest.
Ja siis aidaa-pakaa: Padriku teel on tegemist küll ja küll. Tänane päev on sisustatud.
Ootan kolmapäeva :)
******
Teine päev hakkab õhtuks saama, kell on kaheksa. Terve Mähe tee on täis autosid – rannas on vist selle palavusega ikka mega palju rahvast. Täna ma ise randa ei jõudnudki ja ausalt olles oli toas ka hea olla – noppisin asju lahti ja tegin uut elu võimaldavat plaani.
Nüüd olen terrassi äärel, kollane kohvikruus kõrval – esimene ja viimane muide – ja mõtsi, et panen oma mõtted rüpekasse sisse.
2 teemat: miks on hea omada juuksurit isikliku tuttavana? ja mina ja minu suhe fono-lukkudega.
Alustame viimasest.
Nagu euromaailmale kohane (jah, olgu, lähiminevikus, enne eurostumist tunti seda asjandust ka)
on igal korralikul kortermajal fonaolukusüsteem, et kui tuleb oodatud-ootamatu külaline, siis ta vajutab kas korteri numbrit või teatavat koodi ning pääseb elamusse rõõmsasti sisse.
Oskan nuppe vajutada küll, aga esmakordselt on siis mul isiklikult korteris see valge telefon ühe nupuga. Tõstsin toru hargilt – sahiseb (kui mere äärde ei saa minna – alternatiiv missugune :)), järelikult töötab.
Nii et külalised on oodatud – vajutada tuleb siis mu korteri numbrit. Aga palju lihtsam on kiigata nuka taha, et niikuinii olen sumedatel õhtutel terrassil või uks on ristseliti lahti, tule ainult edasi.
See on minu poolt oodatud tegevus, et keegi siis kindlasti fonot kasutaks ja külla nõustaks.
Mõni kuu tagasi käisin õel kesklinnas külas. Neil ka seal see uhke numbritega riistapuu. Helistasin mobiililt õele ja küsisin, mis korteri number on, või millist koodi pean teadma, et alt sisse saaksin. Õde arvas, et korteri number on 210. Vajutasin, kutsub, kutsub ja vastu võtab jumala võõra häälega naisterahvas. Egas muud kui kohmetult vabandada, et tegu on inimliku eksitusega … Nii, helistan uuesti õele: mis su korteri number on? Oota – ma lähen vaatan. Selgus, et 120 … Vajutan siis 120 – õde võtab rõõmsalt vastu ja – küsib, mis ma nüüd siis edasi tegema pean? Vajuta nuppu. Ee …, millist?
Asi lõppes sellega, et kogu seda janti jälgis samas majas elav naisterahvas, kes oli oma lapsega õues, ja kes lasi siis mu muiates lihtsalt uksest sisse.
Ma mõtlen praegu, et ma ei kontrollinudki, mis nupumajandus seal õe juures seina peal on, aga minu oma on küll lihtsamast lihtsam. Nii et kes külla tuleb, tehke mulle palun seda rõõmu, et saaksin teile torust rõõmsalt „Hei, mina siin! Tule edasi!“ hõigata.
Teine teema – miks on hea omada isiklikku juuksurit.
Minu juuksur on sellest ajast, kui isemajandav eesti oli juba mõned head aastad kestnud. Ta on 35 aastane ja kui me tutvusime, siis ta alles alustas oma karjääri. Me sobisime kohe – tema mulle, et oskas soovitada ja julgustas katsetama, mina talle, et ma riskida julgen ja jutt sobis.
Mõned aastad on mul olnud ka asendusjuuksur. Samuti väga korralik ja tipptegija, aga ikka otsisin üles Merikese või viis meid tee lihtsalt taas kokku, et kui tema lapsed juba tegijamad, naases ta jälle tööle ja mul oli jälle kindel siht, kuhu soengut tegema minna.
Nii siis Merike. Merike on kindlalt kahe jala peal seisev naisterahvas, ise nääps nagu pajuritv, aga pajule omaselt kange kah! Ta veab kindlalt oma juuksuritöökoda, kasvatab koos mehega kahte toredat last ja oskab head nõu anda endast vanemale püsikundele. Näiteks täna – mina, kes ma olen 40+ ja pea kõik oma südamesõbrannad viimasel ajal hulluks ajanud oma ülepeakaela armumisega (ja-jaa, lugesid õieti – ma tegin selle tembu ära, et tuli Üks, mõtlesin kuldse kuu selga ja nüüd olen plindris, sest see emotsioon on ainsuses, st ainult minupoolne – aga ma olen sügavalt tänulik Ühele, sest ma arvasin, et sellist asja näidatakse ainult kinolinal ja räägitakse südantlõhestavalt ning pisaratest nõretavates raamatutes. Tegelikult on see selline teema, mis vajab võib-olla rohkem lahti kirjutamist ja seda ma ükskord teen ka, kui sellest asjast ükskord Asi saab või ise isiklikult selgusele jõuan, et „kõik mehed on s***pead“ (päriselt see nii ikka ei ole), aga kas just selles blogis, aga kusagil ikka).
Ühesõnaga mu tore juuksurist sõbranna ütles üheselt – lõpeta kohe ära, sa saad haiget, ta ei ole sind väärt kui ei oska sind hoida ja nii vähe sulle tähelepanu pöörab ning kui sina oled aktiivsem pool, siis on selge, et tal on sinust lihtsalt savi (savi on tegelikult tore asi – saab huvitavaid ja omanäolisi asju voolida). Et kui mina mõtlen, et elu on praegu punane õhupall, siis Merike oskab sellest sisinal õhku välja lasta.
Nii ma siis mõtlen siin Merikese sõnade üle järele ja olen tänulik, et mul on muid asju ka mõelda ja toimetada – uue elu sisseseadmine, toimetulek, uued väljakutsed.
Aga hea, kui sul on selline Oma Juuksur, kes teab, mis soeng sulle passib ja kes oskab sind isegi karmide ja otseöeldud sõnadega pilvedest maa peale tagasi tuua. Kas või hetkeks.
Hästi armas ja vahva naine, kellelt on mida õppida.
***
Nüüdseks sai ka esimesed naabritutvused tehtud – kõrval elab Liina mehe ja väikse pojaga (ma arvan, et 2), üleval Jaanus naise ja väikse tütrega (ka 2 vist). Nii vahva majapere!
Kommentaarid
Postita kommentaar