uue nädala algus
Olgu alustuseks öeldud, et Admiraliteedi basseini kontserti ei näinud – ilm keeras ürituse tuksi, aga sellegipoolest oli tore kokkusaamine kursuseõega, keda polnud ammu näinud.
Mõni päev tagasi kirjutasin, et on hea omada Oma Juuksurit. Praegu tipin sellest, et kui olulised on tegelikult sõbrad meie ümber. Eile siis kohtusin ülikoolikaaslasega. Kuna kontserti kuulata sajus ei tahtnud, istusime esimesse ette juhtuvasse kohvikusse ja oligi alanud üks tüdrukute kohviõhtu. Millest rääkisime? Meestest. Lastest. Tööst. Elust-olust. Selle kohta ütlevad mehed, et „naised saunas rääkisid“. Nagu nad ise üldse õlut libistades sellistest teemadest ei räägiks. Muide, me rääkisime autodest ka. Oligi selline üks-ühele ära rääkimine. Mina valutasin oma probleemid välja ja tema enda omad. Toimus vahetamine.
Järjekordselt tõdesin, et inimene ei ole kunagi üksi. Et mu enda nukrad meeleolud ei saa ega ole tingitud sellest, et sõpru poleks. Tegelikult ju on, ja väga vahvaid, omapäraseid, kõik sellised, et kui korraga kokku saaksime, tuleb paras kompott. Ja kui ma nendega eraldi suhtlen, on nad alati minu jaoks olemas ja samas mina nende jaoks ka.
Mu telefoniarve tuleb juulikuu eest päris valus, ma arvan. Mul on olnud sõpradega kaugsuhtlemist üsna palju ja samas on need olnud minu jaoks olulised kõned – kui ikka on vaja, et keegi su pilvedest alla maa lajatab, siis on see Pille; kui on vaja, et keegi näitaks halli maailmapildi juures roosat ja kollast triipu – on see Imbi. Lihtsad ja toredad inimesed. Ja minul teadmine, et alati – olenemata ilmast, olenemata olukorrast, nad ON.
Ma võin väita, et mul sotsiaalne seljatagune on täiesti olemas, mind mõistev, toetav igas olukorras.
Nii et hoiame oma sõpru ja oleme ise sõbrad. Alati.
Mõni päev tagasi kirjutasin, et on hea omada Oma Juuksurit. Praegu tipin sellest, et kui olulised on tegelikult sõbrad meie ümber. Eile siis kohtusin ülikoolikaaslasega. Kuna kontserti kuulata sajus ei tahtnud, istusime esimesse ette juhtuvasse kohvikusse ja oligi alanud üks tüdrukute kohviõhtu. Millest rääkisime? Meestest. Lastest. Tööst. Elust-olust. Selle kohta ütlevad mehed, et „naised saunas rääkisid“. Nagu nad ise üldse õlut libistades sellistest teemadest ei räägiks. Muide, me rääkisime autodest ka. Oligi selline üks-ühele ära rääkimine. Mina valutasin oma probleemid välja ja tema enda omad. Toimus vahetamine.
Järjekordselt tõdesin, et inimene ei ole kunagi üksi. Et mu enda nukrad meeleolud ei saa ega ole tingitud sellest, et sõpru poleks. Tegelikult ju on, ja väga vahvaid, omapäraseid, kõik sellised, et kui korraga kokku saaksime, tuleb paras kompott. Ja kui ma nendega eraldi suhtlen, on nad alati minu jaoks olemas ja samas mina nende jaoks ka.
Mu telefoniarve tuleb juulikuu eest päris valus, ma arvan. Mul on olnud sõpradega kaugsuhtlemist üsna palju ja samas on need olnud minu jaoks olulised kõned – kui ikka on vaja, et keegi su pilvedest alla maa lajatab, siis on see Pille; kui on vaja, et keegi näitaks halli maailmapildi juures roosat ja kollast triipu – on see Imbi. Lihtsad ja toredad inimesed. Ja minul teadmine, et alati – olenemata ilmast, olenemata olukorrast, nad ON.
Ma võin väita, et mul sotsiaalne seljatagune on täiesti olemas, mind mõistev, toetav igas olukorras.
Nii et hoiame oma sõpru ja oleme ise sõbrad. Alati.
Kommentaarid
Postita kommentaar