Laupäev, 24.07 (juba?)
No vot täna on tüüpiline eesti suveilm – soojakraade napp 17, tilgub vihma, hooti pahiseb nagu kraanist, tuul toimetab puudeladvus. Eh, kas ma sellist ilma puhkuseks tahtsingi vä?
Igatahes olid tubased tegemised suisa kohustuslikud – putsunutsutajaga käisime siis koos kõik nurgad, vabad pinnad ja radikaalused üle. Lapiga sai üle aknalaudade libisetud, lille (neid on mul tegelikult kokku 6) kastetud, pliidiahi pestud. Mis siis ülejäänud päevaga pihta hakata? Bensu pole – seega linna nagu ei sõida ja jala oleks selle ilmaga ka kehva käia. Tuleb näppudega kõneleda mööda klaviatuuri. Kirjutan, kirjutan.
Õhtul
Tuul käiab ümber maja, vihma õnneks ei saja. Vaja ikka end liigutada – mõeldud tehtud, jope selga, tossud jalga ja mere äärde. Teate kui mõnusalt lõhnab vihmajärgne metsatukk? Ah?
Mere ääres sai pisut pettutud – tuul pani Merivälja teel ikka „kõva venda“, aga mere ääres seda tuult küll ei olnud. Meri oli täitsa rahulik, ootasin pitsisäbruseid tormavaid laineid ja marudat mühinat. Petukas!
Üleüldse on mul merega viimasel ajal suhted kuidagi liiga rahulikud olnud – kolmapäeval sain osaline olla vahval jahisõidul, merel oli rahulik-õõtsuv lainetus, isegi õõnsaks ei ajanud seest (ma olen vist tormitüdruk), aga pärast seda merel olemise mõnu olin ikka täitsa uimas (pane tähele – kui vaja tüdruk purju joota, aga alkoholi napib või ta pirtsutab :P, vii ta merele ja saad kuldse kuu selga pealekauba) ja oleks vist kõiki vastutulevaid mehi kallistanud, aga seda ikka ainult siis, kui ma oleks jala pidanud sadamast koju minema. Jala mul minna ei lastud ja kallistada ei saanud ka. Mehed!
See selleks – mis ma tahtsin öelda, et ma tahaks ikka lainega üles ja alla ja pilla-palla sõitu saada. Tellitagu ilm palun!
Et siis Pirital oli meri täiesti tavaliselt rahulik. Suplejaid oli kokku 4, surfareid 1. Võtsin suuna Pirita muuli poole ja tümpsisin siis läbi märja liiva sadama poole. Ikka imeilus elamise koht on mul, ausalt!
Taamal, jahimastide vahelt paistab reisisadam oma uhketes tuledes alustega, veel eemal joonistub välja vanalinna siluett kõrvuti modernse arhitektuuriga. Ma nii naudin!
Kole koht
Kui keegi suudaks välja mõelda, kuidas taaskasutada suitsukonisid, siis ma hakkaksin vabatahtlikult neid konisid korjama – terve rand oli neid täis. Nagu oleks Guinessi rekordit üritada tahetud, et kui palju liivaranda konisid jätta saab. Nende otsikute eest võiks ju ka panditasu olla, mingi 0,05 eurosenti tükk näiteks? Aga kuidas neid kasutada, selle peab keegi teine avastama.
Jõudsin siis jõesuudmesse – jeerum, mina ei tea, mis kalu need mehed ja naised sealt jõest püüavad, kas neid inimesel ka süüa sünnib või püütakse kassidele – ma igaks juhuks ei pärinud. Jahid seisid nagu ikka – majesteetlikult ja paraja eneseimetlusega – et ja-jah, tüdruk, vahi aga pealegi, kui sul peatselt seda eurodeks vahetatavat krabinat seal punase jope taskus pole, siis võidki vaid ahtrit imetleda.
Muigama ajas, et kilksuge-kõlksuge seal poide ja kaide küljes, kes viimasena naerab, naerab paremini.
Nii, trepist üles, tippadi-tappadi üle tee ja vasakule pöörd – kodu asub sealpool. Ja midagi pole teha – tõesti tuuline on, mine või liivaranda tagasi. Merivälja tee tuul.
Mõlgutasin müügimõtteid. Nimelt on mu endisele eluasemele ostjad ilmunud, aga tahavad seda pisikest ikka võileivahinna eest saada. Samas mis mul kaotada? Võita ikka ju – saan kaubast lahti ja ei pea enam kiruma kõrgeid küttehindasid või seda, et pügage ometigi pärnade oksi - suvel on tuba külm. Võtsin mõtlemisaega – arvan, et teisipäeval ütlen maaklerile, et olen pakutava hinnaga nõus. Kui juba uus elus, siis olgu uus elu – ei hakka paberit õrnalt rebima, vaid tirin järsu ropsuga.
Uues elus peaks veel midagi olema, või mis?
Igatahes olid tubased tegemised suisa kohustuslikud – putsunutsutajaga käisime siis koos kõik nurgad, vabad pinnad ja radikaalused üle. Lapiga sai üle aknalaudade libisetud, lille (neid on mul tegelikult kokku 6) kastetud, pliidiahi pestud. Mis siis ülejäänud päevaga pihta hakata? Bensu pole – seega linna nagu ei sõida ja jala oleks selle ilmaga ka kehva käia. Tuleb näppudega kõneleda mööda klaviatuuri. Kirjutan, kirjutan.
Õhtul
Tuul käiab ümber maja, vihma õnneks ei saja. Vaja ikka end liigutada – mõeldud tehtud, jope selga, tossud jalga ja mere äärde. Teate kui mõnusalt lõhnab vihmajärgne metsatukk? Ah?
Mere ääres sai pisut pettutud – tuul pani Merivälja teel ikka „kõva venda“, aga mere ääres seda tuult küll ei olnud. Meri oli täitsa rahulik, ootasin pitsisäbruseid tormavaid laineid ja marudat mühinat. Petukas!
Üleüldse on mul merega viimasel ajal suhted kuidagi liiga rahulikud olnud – kolmapäeval sain osaline olla vahval jahisõidul, merel oli rahulik-õõtsuv lainetus, isegi õõnsaks ei ajanud seest (ma olen vist tormitüdruk), aga pärast seda merel olemise mõnu olin ikka täitsa uimas (pane tähele – kui vaja tüdruk purju joota, aga alkoholi napib või ta pirtsutab :P, vii ta merele ja saad kuldse kuu selga pealekauba) ja oleks vist kõiki vastutulevaid mehi kallistanud, aga seda ikka ainult siis, kui ma oleks jala pidanud sadamast koju minema. Jala mul minna ei lastud ja kallistada ei saanud ka. Mehed!
See selleks – mis ma tahtsin öelda, et ma tahaks ikka lainega üles ja alla ja pilla-palla sõitu saada. Tellitagu ilm palun!
Et siis Pirital oli meri täiesti tavaliselt rahulik. Suplejaid oli kokku 4, surfareid 1. Võtsin suuna Pirita muuli poole ja tümpsisin siis läbi märja liiva sadama poole. Ikka imeilus elamise koht on mul, ausalt!
Taamal, jahimastide vahelt paistab reisisadam oma uhketes tuledes alustega, veel eemal joonistub välja vanalinna siluett kõrvuti modernse arhitektuuriga. Ma nii naudin!
Kole koht
Kui keegi suudaks välja mõelda, kuidas taaskasutada suitsukonisid, siis ma hakkaksin vabatahtlikult neid konisid korjama – terve rand oli neid täis. Nagu oleks Guinessi rekordit üritada tahetud, et kui palju liivaranda konisid jätta saab. Nende otsikute eest võiks ju ka panditasu olla, mingi 0,05 eurosenti tükk näiteks? Aga kuidas neid kasutada, selle peab keegi teine avastama.
Jõudsin siis jõesuudmesse – jeerum, mina ei tea, mis kalu need mehed ja naised sealt jõest püüavad, kas neid inimesel ka süüa sünnib või püütakse kassidele – ma igaks juhuks ei pärinud. Jahid seisid nagu ikka – majesteetlikult ja paraja eneseimetlusega – et ja-jah, tüdruk, vahi aga pealegi, kui sul peatselt seda eurodeks vahetatavat krabinat seal punase jope taskus pole, siis võidki vaid ahtrit imetleda.
Muigama ajas, et kilksuge-kõlksuge seal poide ja kaide küljes, kes viimasena naerab, naerab paremini.
Nii, trepist üles, tippadi-tappadi üle tee ja vasakule pöörd – kodu asub sealpool. Ja midagi pole teha – tõesti tuuline on, mine või liivaranda tagasi. Merivälja tee tuul.
Mõlgutasin müügimõtteid. Nimelt on mu endisele eluasemele ostjad ilmunud, aga tahavad seda pisikest ikka võileivahinna eest saada. Samas mis mul kaotada? Võita ikka ju – saan kaubast lahti ja ei pea enam kiruma kõrgeid küttehindasid või seda, et pügage ometigi pärnade oksi - suvel on tuba külm. Võtsin mõtlemisaega – arvan, et teisipäeval ütlen maaklerile, et olen pakutava hinnaga nõus. Kui juba uus elus, siis olgu uus elu – ei hakka paberit õrnalt rebima, vaid tirin järsu ropsuga.
Uues elus peaks veel midagi olema, või mis?
Kommentaarid
Postita kommentaar