01.08.2010
Osaliselt möödus nädalavahetus huvitavas helivõtmes.
Hoolimata sellest, et mõni ei oska konkreetselt „ei“ öelda (mis mind tõsiselt inimeste juures häirib – ole konkreetne, mitte selline silmad taevas ähm; kontrollin ennast ka, kas ise olen) sai laupäeval Volvo-Tüdruk kenasti täis pakitud ja voi-la! – tripsuke võis alata. Kõigepealt Tiskre, kus tuli peale Peavaluga Pille (oluline isik, sest temal oli telk – minu oma läks ju kellelgi rohkem vaja).
Telk ja PV-ga - Pille peal – poodi. Vot nüüd ma tundsin end tõelise mehena: käru kõhu ette ja kohe siht alkoholivahesse, kus sai korvi tõstetud terve Saku Originaali blokk (nüüd on lubatud meeslugejail käia korra ära, köögis näiteks), siis – grillliha ja – ribi karbid, lihtsalt öeldes siis ikka tõeline läbu toit sai kokku otsitud. Tabasin saalivaid meeste pilke: ikka korvi ja mulle; ikka mulle ja korvi. Selg sirgemaks, naeratus näkku - siit tuleb pidude hirm.
Järgmine käik oli Tabasalus Manolette restorani (kas ma sellest olen kirjutanud? ) kõrval asuvasse apteeki, kus Peavalu-Pille käis tablette ostmas.
Ja siis ootas meid maantee. Märjamaal tekkis mul korra kahtlus, kas me oleme ikka õigel teel, kontrollida polnud ka kusagilt, sest atlas viibis teises autos ja kaasa oli võetud ainult paberile märgitud märksõnad pärale jõudmiseks. No aga Peavalu-Pille on ju vana tuntud kaardilugeja, mine tegin lihtsalt Märtinit. Gaas-pidur-gaas-volüüminupp-gaas-gaas. Siis saime lisaks olulise viite telefoni teel – „surnud saarmas“. Laipa nägime – järelikult olime õigel teel. Ja siis see meie olemise koht juba paistiski.
Mida teeb eestlane kui jõuab pärale? Ükskõik kuhu pärale. Hakkab sööma-jooma. St, et me sõime-jõime. Siis laulsime lauliku otsast lõpuni ära: iga laulu esimese salmi ja mõne duurise loo tegime vahelduseks minoorseks. Liikumisega lugusid oli ka. Siis lisandus rahvast. Mis me tegime? Sõime-jõime. Laulsime. Nüüd juba kitarri saatel ja mitmehäälsemalt kui kunagi varem.
Selle pundiga lähen mina järgmisele laulupeole küll.
Vahepeal tuli end liigutada ka – vaatasime Kasari jõge. Voolas teine rahulikult ja sügavamõtteliselt. Vesi oli seal 4 meetrit sügav. Mina ujuma ei läinud, aga ujujaid oli.
Järgnes kalade toitmine. Pererahvas nimelt kasvatab hobi korras forelle ja karpkalu. Ise ei püüa ja ei söö, aga kasvatavad. Toidavad saiaga. Tiik oli samuti sügav ja kalad – no ma arvasin, et seal läbipaistmatu pinna all on Väga Suured Kalad, sest tiik läks sõna otsese mõttes keema, kui saiatükkide tekitatud võnked kaladeni jõudsid. Jeerum, milline uhhaa seal ringi sebis!
Mis me siis tegime? Õigus! Sõime-jõime. Sekka laulsime, siis said laulud otsa ja tuli tantsulka kord. Mina tellisin muidugi jälle ABBAt (palun-palun! ärge laske mul teinekord seda õlut nimoodi juua), nii et Mamma-Mia loo ajal ma tegin midagi, mis võis meenutada tantsunumbrit.
Öö elamused.
Dušš – aga täiesti pimedas suitsusaunas. Saunast tulles oli esimene elamus: kõndisin ihuüksi telgi poole kahvatus kuuvalguses. Ei mäletagi, millal niisugust nõiduslikku valgust sai nähtud. Lugesin mõttes igaks-juhuks oma soovid ja palved Kellelegi. Raudselt lähevad täide.
Imeline kuu oli muide laupäeval. Kui Pää-vehkija pildid FBsse üles paneb, saate ise kaeda.
Aga mina jään taga igatsema seda tõeliselt lummavat ja kergelt-kergelt vampiirilikku tunnet.
Magama sa pidid jääma, sest selle eest hoolitsesid ühetooniliselt saagivad ritsikad.
Järgmine uneelamus (no, ega see väga elamus polnudki, kõik oli varem kokku lepitud): uus meeslaulja võetakse ainult siis koori vastu, kui magab blondide telgis. 2 blondi tegid, et magavad, kui uus laulja telki saabus. Aga kaua tal vaesekesel uni kesta ei saanud, sest ööst tuli veel kolmas blond, kes oma kohta nõudis ja meesterahva üsna tegusal moel telgist välja kupatas.
Hommikused elamused.
Äratus 7.30: kured huukasid niiiiiii kaeblikult. Andke andeks, august algas, aga mitte september! Sügiseni on aega ja ei kuuguta praegu!
Otsustasime nüüd juba ilma peavaluta Pillega, et paras aeg kodu poole asuda, et ei jää tiksuma ja ootama, millal teised ärkavad. Mõeldud-tehtud: kolmas blond sai telgist koos madratsiga välja lohistatud, telk kokku ja autosse ning linna poole tagasi. Kaasreisija saime ka.
Esimene peatus – Statoil. Olgu mis on, aga hommikune kohv on Statoilis küll priima. Seda mõnusat kofeiinilaksu oli väga vaja. Edasi kulges tee kohe rõõmsamalt ja sai vastu võetud otsus, et kuigi me kaugeneme Pärnust, läheme siiski Pärnu. Viime kaasreisija Keila ja siis võtame ette kohaliku Pärnu.
Kohalik Pärnu.
Tegelikult kunagi mahajäetud raketibaas. Kondasime seal siis, kaks blondi ja otsustasime, et sinna võiks natuke suurema seltskonnaga tagasi minna. Kindlasti läheme ka. Täitsa huvitav koht see seal Pärnu-Väänas. Googeldame ja teeme kodutöö enne ära.
Siis tuhisesime mööda Türisalu pangast. Väike pidurdus, peatus ja ma lendasin oma fotokaga seda pilti, mis tegelikult juba FBs ripub, üles võtma. See on see: elu on valge puri …
Kas see valge purjekolmnurk on mingi märk minu jaoks? Miks see kujund koguaeg meeles püsib? Minu uus valdkond, millega tegeleda tahan? Pille on pragmaatilisem – noh, kajutikoristajaid on ikka vast tarvis. Aitüma, armas sõber! :)
Ülejäänud pühapäev.
Arbuusi ja feta-juustu ja basiiliku salat.
Poolteist tundi lainetemüha kõrvus ja päikesepaitust ihul.
Raamat.
Hakklihakaste ja kartul pojale, kes pole veel töölt koju jõudnud :(, kell on juba 23:00.
Triikimisvirn homseks terrassi-triikimiseks valmis pandud.
Kepikõnd mööda väikseid tänavaid ja Pirita randa.
Ja nüüd ma tahan ööd, tahan raamatut.
Une-Mati? Ma ei ole enam üheski kindel.
Hoolimata sellest, et mõni ei oska konkreetselt „ei“ öelda (mis mind tõsiselt inimeste juures häirib – ole konkreetne, mitte selline silmad taevas ähm; kontrollin ennast ka, kas ise olen) sai laupäeval Volvo-Tüdruk kenasti täis pakitud ja voi-la! – tripsuke võis alata. Kõigepealt Tiskre, kus tuli peale Peavaluga Pille (oluline isik, sest temal oli telk – minu oma läks ju kellelgi rohkem vaja).
Telk ja PV-ga - Pille peal – poodi. Vot nüüd ma tundsin end tõelise mehena: käru kõhu ette ja kohe siht alkoholivahesse, kus sai korvi tõstetud terve Saku Originaali blokk (nüüd on lubatud meeslugejail käia korra ära, köögis näiteks), siis – grillliha ja – ribi karbid, lihtsalt öeldes siis ikka tõeline läbu toit sai kokku otsitud. Tabasin saalivaid meeste pilke: ikka korvi ja mulle; ikka mulle ja korvi. Selg sirgemaks, naeratus näkku - siit tuleb pidude hirm.
Järgmine käik oli Tabasalus Manolette restorani (kas ma sellest olen kirjutanud? ) kõrval asuvasse apteeki, kus Peavalu-Pille käis tablette ostmas.
Ja siis ootas meid maantee. Märjamaal tekkis mul korra kahtlus, kas me oleme ikka õigel teel, kontrollida polnud ka kusagilt, sest atlas viibis teises autos ja kaasa oli võetud ainult paberile märgitud märksõnad pärale jõudmiseks. No aga Peavalu-Pille on ju vana tuntud kaardilugeja, mine tegin lihtsalt Märtinit. Gaas-pidur-gaas-volüüminupp-gaas-gaas. Siis saime lisaks olulise viite telefoni teel – „surnud saarmas“. Laipa nägime – järelikult olime õigel teel. Ja siis see meie olemise koht juba paistiski.
Mida teeb eestlane kui jõuab pärale? Ükskõik kuhu pärale. Hakkab sööma-jooma. St, et me sõime-jõime. Siis laulsime lauliku otsast lõpuni ära: iga laulu esimese salmi ja mõne duurise loo tegime vahelduseks minoorseks. Liikumisega lugusid oli ka. Siis lisandus rahvast. Mis me tegime? Sõime-jõime. Laulsime. Nüüd juba kitarri saatel ja mitmehäälsemalt kui kunagi varem.
Selle pundiga lähen mina järgmisele laulupeole küll.
Vahepeal tuli end liigutada ka – vaatasime Kasari jõge. Voolas teine rahulikult ja sügavamõtteliselt. Vesi oli seal 4 meetrit sügav. Mina ujuma ei läinud, aga ujujaid oli.
Järgnes kalade toitmine. Pererahvas nimelt kasvatab hobi korras forelle ja karpkalu. Ise ei püüa ja ei söö, aga kasvatavad. Toidavad saiaga. Tiik oli samuti sügav ja kalad – no ma arvasin, et seal läbipaistmatu pinna all on Väga Suured Kalad, sest tiik läks sõna otsese mõttes keema, kui saiatükkide tekitatud võnked kaladeni jõudsid. Jeerum, milline uhhaa seal ringi sebis!
Mis me siis tegime? Õigus! Sõime-jõime. Sekka laulsime, siis said laulud otsa ja tuli tantsulka kord. Mina tellisin muidugi jälle ABBAt (palun-palun! ärge laske mul teinekord seda õlut nimoodi juua), nii et Mamma-Mia loo ajal ma tegin midagi, mis võis meenutada tantsunumbrit.
Öö elamused.
Dušš – aga täiesti pimedas suitsusaunas. Saunast tulles oli esimene elamus: kõndisin ihuüksi telgi poole kahvatus kuuvalguses. Ei mäletagi, millal niisugust nõiduslikku valgust sai nähtud. Lugesin mõttes igaks-juhuks oma soovid ja palved Kellelegi. Raudselt lähevad täide.
Imeline kuu oli muide laupäeval. Kui Pää-vehkija pildid FBsse üles paneb, saate ise kaeda.
Aga mina jään taga igatsema seda tõeliselt lummavat ja kergelt-kergelt vampiirilikku tunnet.
Magama sa pidid jääma, sest selle eest hoolitsesid ühetooniliselt saagivad ritsikad.
Järgmine uneelamus (no, ega see väga elamus polnudki, kõik oli varem kokku lepitud): uus meeslaulja võetakse ainult siis koori vastu, kui magab blondide telgis. 2 blondi tegid, et magavad, kui uus laulja telki saabus. Aga kaua tal vaesekesel uni kesta ei saanud, sest ööst tuli veel kolmas blond, kes oma kohta nõudis ja meesterahva üsna tegusal moel telgist välja kupatas.
Hommikused elamused.
Äratus 7.30: kured huukasid niiiiiii kaeblikult. Andke andeks, august algas, aga mitte september! Sügiseni on aega ja ei kuuguta praegu!
Otsustasime nüüd juba ilma peavaluta Pillega, et paras aeg kodu poole asuda, et ei jää tiksuma ja ootama, millal teised ärkavad. Mõeldud-tehtud: kolmas blond sai telgist koos madratsiga välja lohistatud, telk kokku ja autosse ning linna poole tagasi. Kaasreisija saime ka.
Esimene peatus – Statoil. Olgu mis on, aga hommikune kohv on Statoilis küll priima. Seda mõnusat kofeiinilaksu oli väga vaja. Edasi kulges tee kohe rõõmsamalt ja sai vastu võetud otsus, et kuigi me kaugeneme Pärnust, läheme siiski Pärnu. Viime kaasreisija Keila ja siis võtame ette kohaliku Pärnu.
Kohalik Pärnu.
Tegelikult kunagi mahajäetud raketibaas. Kondasime seal siis, kaks blondi ja otsustasime, et sinna võiks natuke suurema seltskonnaga tagasi minna. Kindlasti läheme ka. Täitsa huvitav koht see seal Pärnu-Väänas. Googeldame ja teeme kodutöö enne ära.
Siis tuhisesime mööda Türisalu pangast. Väike pidurdus, peatus ja ma lendasin oma fotokaga seda pilti, mis tegelikult juba FBs ripub, üles võtma. See on see: elu on valge puri …
Kas see valge purjekolmnurk on mingi märk minu jaoks? Miks see kujund koguaeg meeles püsib? Minu uus valdkond, millega tegeleda tahan? Pille on pragmaatilisem – noh, kajutikoristajaid on ikka vast tarvis. Aitüma, armas sõber! :)
Ülejäänud pühapäev.
Arbuusi ja feta-juustu ja basiiliku salat.
Poolteist tundi lainetemüha kõrvus ja päikesepaitust ihul.
Raamat.
Hakklihakaste ja kartul pojale, kes pole veel töölt koju jõudnud :(, kell on juba 23:00.
Triikimisvirn homseks terrassi-triikimiseks valmis pandud.
Kepikõnd mööda väikseid tänavaid ja Pirita randa.
Ja nüüd ma tahan ööd, tahan raamatut.
Une-Mati? Ma ei ole enam üheski kindel.
Kommentaarid
Postita kommentaar