Augusti kekspaik
Hommik. Just selline pigem rammestav kui tõusma ergutav pühapäeva hommik. Õhk on lämbe ja raske segunevatest lõhnadest – küpsuse ja mere, läheneva vihma ja leitsaku lõhn, Muuga poolt puhuva tuule lõhn.
Võib ju valida, kas ärkan reipalt ja alustan energiliselt või lasen tõusmisel venida ja mõnulen nagu kõiki saladusi teadev kass poolde keskhommikusse. Oluline on, ärkamisega kaasneb veendumus – ma olen õnnelik. Just praegu ja iga teine hommik ka.
Tänasesse hommikusse mahub soe tänutunne. Mu uut elu on elatud nüüd pisut peale 1 kuu.
Laupäeva õhtus oli külluslikult vadinat ja valget veini ning kui ma üritasin seda rõõmsat koogel-moogelit oma toa keskel korra kõrvalpilguga vaadata, tajusin rahulolu, et ma olen nüüd Kohal, et need on just need inimesed, et just see Koht, Aeg ja Ruum, mida ma vajan. Kõik oli nii väga õige, et varahommikune jalgrattavargus tundus tühise ja mõttetu seigana. Las ta siis olla pealegi.
Apelsinivärvi gerbera sirutub aknal päikesele vastu.
****
Äike. Köhis paar kõvemat laksu ja märgas maa vihmaga üle. Värskendust ei saabunud.
***
Ning siis, pärast äikest ...
Hing on hell ja raske nagu ümbritsev augustilämbus. Tavameetodid – paar appikarjuvat kõne tugi-sõbrannadele, üritamine millelegi muule mõelda (ka sinna Lauluväljaku kanti), lemmikmuusika – no ei aita! Must auk on sees, meenutades seda norra kunstnik Edvard Munchi maalil Karje kujutatud näo pikalevenitatud tühjusega täidetud suud.
Miks siis ometigi? Miks ma ei suuda leida rahu ja tasakaalu? Olen rahulolematu, ebakindel ja … ma ei ole rahul. Millega?
Tahaksin midagi muud. Mida?
Ei teagi täpselt, aga hinges on … rahutus.
Töö? Mulle meeldib mu eriala, aga selle praegune vorm on lihtsalt pidurdav. Vajan uuendust ja olen valmis kannapöördeks. Milliseid samme astud, et seda olukorda muuta? Mm … üritan võimalikult avatud ümbritseva suhtes olla ja avastada see, millega tegelikult tegeleda tahan. Otsin.
Isiklik elu? Mmm, jah -ei, ei ole rahul. Sõbrad on ja kõik nagu toimib ja samas ei toimi ka.
Tegelikult, tüdruk, vaata peeglisse - see on ju lihtne – kõik probleemid on Sinu enda mõtete vili, iseenda poolt välja mõeldud ja iseenda poolt teostatud. Egas midagi, marss õue ja mere äärde!
Kõnnin kingad näpus, jalad pahkluuni merevees, sadama poole. Lained on sulnid ja kavalad. Enne liivapiirile voolamist pöörab säuh! laineotsa rulli ja liivale jookseb, ehmunud sellest manöövrist, laine selg. Ja nii kogu aeg, ikka mauhti ja mauhti.
Mõnus on, lämbust peletab nõrk tuul, päike on kõrgel, lõbus jahiseltskond naudib poide juures päeva ja rahvast ei ole rannas ülearu palju.
Tahaks veel muudatusi lisaks elukoha muutusele. Et kui ma sisimas tunnen, et nüüd on aeg ja ma olen valmis, siis see muudatus ei ole vist veel minu jaoks valmis. Kuigi jah, elukoha vahetus käis kärmelt ja ma tunnen end siin tõesti koduselt: on avatust, avarust ja vabadust. Ilus muudatus oli.
Täna hommikul avastasin terrassi kõrval õitsemas õrnlilla kannikese. Ilus ja lihtne õis. Loodan, et ta saab rahulikult õitseda ning et pisilased teda kohe ei märka ja murdma ei kipu. Lihtsuses peitubki võlu. Mulle on ette heidetud, et ma mõtlen asju üle ja liiga keeruliseks. See on asi, mida ma siis ümber õpin: et elu on täpselt nii keeruline nagu ma ta ise välja mõtlen. Mõtle kui lihtne lill su terrassi juures kasvab. Et ei tohi näha hunti seal, kus hunti tavaliselt ei nähta ja et näe hundis parem väikest sõbralikku koeraniru, kes tegelikult püüab sulle meeldida ja kes oma peaaegu et olematut sabavart sõbralikult kahele poole vehmeldab. Õpin, õpin, õpin.
Merevees käimine on nagu mediteerimine. Olgu, mediteerimine on see, kuis sa ei mõtle ühtegi mõtet, saavutad lihtsalt rahu ja vaikuse, aga kõndimine rahustab ka ja klaarib sassis tundemaailma kui mitte lõplikult, siis vähemalt ajutiseltki.
Ongi sadam, kannapööre ja tuldud teed tagasi, aga nüüd natuke sügavamas, nii et vesi on poolde säärde.
Rahulik on.
****
Ei saa ilma koormuseta! Kepid kätte ja õhtusele ringile. 2 tundi. Mööda mereäärt lauluväljakuni ja tagasi. Peas uued mõttemustrid ja nende korrutamine.
Ja siis – „Oota, tere! No oota!“ - vaatan selja taha – noormees rattaga. Nii umbes 23-24. Arvasin, et räägib telefoniga, aga tegelikult püüdis hoopis minu tähelepanu. Vaatan ta siis üle ja selge – nooruk on kergelt svipsis. „Kas ma tohin kaasa tulla?“
„Kuhu?“
„Sinna kuhu lähete“
„Randa trennima, aga Sul oleks ikka mõtteks vast korraliku tee peal püsida.“
„Aga ma tahan Sinuga tulla.“
„Hästi, aga siis ei tohi Sa mind segada ja katsu sirgelt sõita.“
„Ma olen Mähelt, kust Sa?“
„Siitsamast.“
„Et Mähelt onju?“
Onju-onju.
Oh-oo – rannas on õhtul palju rohkem rahvast kui päeval. No igatahes hakkame siis kahekesi jahisadama poole kulgema – mina keppidega merepiiril ja rattur tiira-taara kord mu kõrval siis taga.
Ja siis kuulutab kõva häälega: „Sa oled nii kena naine. Sul on prink pepu ja ilus kehahoid.“ No hea, et ma keppidega olin, oli kuhu toetada.
„Palun kas Sa oleksid vait, hoia oma lenksudest korralikult kinni ja võib-olla oleks ikka parem, kui me eraldi edasi läheksime.“
„Aga Sa oled nii kena Mähe neiu“ – heh, hea, et mul päikseprillid ees olid :)
No ja siis oligi – poiss korrutas nagu korrutustabelit: sul on ilus rüht ja prink pepu. Rannahoone juures sai mul sellest juba üdini villand ja palusin kenasti, et las ma nüüd lähen üksi edasi. Et ma tahan üksi trenni teha. Jõuan rohkem.
„Aga kas me pärast kokku saame?“
No ei saa.
"Aga sa oled ikkagi ilus naine."
Siis tegin korraliku kiirenduse ja mõtlesin omi mõtteid – lihtsamaks ja selgemaks.
Loojuv päike oli greibipunane ja vajus vaikselt kõhtupidi pilvesumusse. Ilus hetk.
Oo, ongi edusamm – püsin praeguses hetkes ja naudin olemist.
Järelikult on mul vaja õppida kannatlikkust ja hetkes olemise nautimist. Õpime. Praegu ja homme ja edaspidi ka.
Aga nüüd siis teate, et seda blogi peab kaunis Mähe neiu, kellel on ilus rüht ja prink pepu :P
Vahvat ja edukat töönädalat lugejale!
Võib ju valida, kas ärkan reipalt ja alustan energiliselt või lasen tõusmisel venida ja mõnulen nagu kõiki saladusi teadev kass poolde keskhommikusse. Oluline on, ärkamisega kaasneb veendumus – ma olen õnnelik. Just praegu ja iga teine hommik ka.
Tänasesse hommikusse mahub soe tänutunne. Mu uut elu on elatud nüüd pisut peale 1 kuu.
Laupäeva õhtus oli külluslikult vadinat ja valget veini ning kui ma üritasin seda rõõmsat koogel-moogelit oma toa keskel korra kõrvalpilguga vaadata, tajusin rahulolu, et ma olen nüüd Kohal, et need on just need inimesed, et just see Koht, Aeg ja Ruum, mida ma vajan. Kõik oli nii väga õige, et varahommikune jalgrattavargus tundus tühise ja mõttetu seigana. Las ta siis olla pealegi.
Apelsinivärvi gerbera sirutub aknal päikesele vastu.
****
Äike. Köhis paar kõvemat laksu ja märgas maa vihmaga üle. Värskendust ei saabunud.
***
Ning siis, pärast äikest ...
Hing on hell ja raske nagu ümbritsev augustilämbus. Tavameetodid – paar appikarjuvat kõne tugi-sõbrannadele, üritamine millelegi muule mõelda (ka sinna Lauluväljaku kanti), lemmikmuusika – no ei aita! Must auk on sees, meenutades seda norra kunstnik Edvard Munchi maalil Karje kujutatud näo pikalevenitatud tühjusega täidetud suud.
Miks siis ometigi? Miks ma ei suuda leida rahu ja tasakaalu? Olen rahulolematu, ebakindel ja … ma ei ole rahul. Millega?
Tahaksin midagi muud. Mida?
Ei teagi täpselt, aga hinges on … rahutus.
Töö? Mulle meeldib mu eriala, aga selle praegune vorm on lihtsalt pidurdav. Vajan uuendust ja olen valmis kannapöördeks. Milliseid samme astud, et seda olukorda muuta? Mm … üritan võimalikult avatud ümbritseva suhtes olla ja avastada see, millega tegelikult tegeleda tahan. Otsin.
Isiklik elu? Mmm, jah -ei, ei ole rahul. Sõbrad on ja kõik nagu toimib ja samas ei toimi ka.
Tegelikult, tüdruk, vaata peeglisse - see on ju lihtne – kõik probleemid on Sinu enda mõtete vili, iseenda poolt välja mõeldud ja iseenda poolt teostatud. Egas midagi, marss õue ja mere äärde!
Kõnnin kingad näpus, jalad pahkluuni merevees, sadama poole. Lained on sulnid ja kavalad. Enne liivapiirile voolamist pöörab säuh! laineotsa rulli ja liivale jookseb, ehmunud sellest manöövrist, laine selg. Ja nii kogu aeg, ikka mauhti ja mauhti.
Mõnus on, lämbust peletab nõrk tuul, päike on kõrgel, lõbus jahiseltskond naudib poide juures päeva ja rahvast ei ole rannas ülearu palju.
Tahaks veel muudatusi lisaks elukoha muutusele. Et kui ma sisimas tunnen, et nüüd on aeg ja ma olen valmis, siis see muudatus ei ole vist veel minu jaoks valmis. Kuigi jah, elukoha vahetus käis kärmelt ja ma tunnen end siin tõesti koduselt: on avatust, avarust ja vabadust. Ilus muudatus oli.
Täna hommikul avastasin terrassi kõrval õitsemas õrnlilla kannikese. Ilus ja lihtne õis. Loodan, et ta saab rahulikult õitseda ning et pisilased teda kohe ei märka ja murdma ei kipu. Lihtsuses peitubki võlu. Mulle on ette heidetud, et ma mõtlen asju üle ja liiga keeruliseks. See on asi, mida ma siis ümber õpin: et elu on täpselt nii keeruline nagu ma ta ise välja mõtlen. Mõtle kui lihtne lill su terrassi juures kasvab. Et ei tohi näha hunti seal, kus hunti tavaliselt ei nähta ja et näe hundis parem väikest sõbralikku koeraniru, kes tegelikult püüab sulle meeldida ja kes oma peaaegu et olematut sabavart sõbralikult kahele poole vehmeldab. Õpin, õpin, õpin.
Merevees käimine on nagu mediteerimine. Olgu, mediteerimine on see, kuis sa ei mõtle ühtegi mõtet, saavutad lihtsalt rahu ja vaikuse, aga kõndimine rahustab ka ja klaarib sassis tundemaailma kui mitte lõplikult, siis vähemalt ajutiseltki.
Ongi sadam, kannapööre ja tuldud teed tagasi, aga nüüd natuke sügavamas, nii et vesi on poolde säärde.
Rahulik on.
****
Ei saa ilma koormuseta! Kepid kätte ja õhtusele ringile. 2 tundi. Mööda mereäärt lauluväljakuni ja tagasi. Peas uued mõttemustrid ja nende korrutamine.
Ja siis – „Oota, tere! No oota!“ - vaatan selja taha – noormees rattaga. Nii umbes 23-24. Arvasin, et räägib telefoniga, aga tegelikult püüdis hoopis minu tähelepanu. Vaatan ta siis üle ja selge – nooruk on kergelt svipsis. „Kas ma tohin kaasa tulla?“
„Kuhu?“
„Sinna kuhu lähete“
„Randa trennima, aga Sul oleks ikka mõtteks vast korraliku tee peal püsida.“
„Aga ma tahan Sinuga tulla.“
„Hästi, aga siis ei tohi Sa mind segada ja katsu sirgelt sõita.“
„Ma olen Mähelt, kust Sa?“
„Siitsamast.“
„Et Mähelt onju?“
Onju-onju.
Oh-oo – rannas on õhtul palju rohkem rahvast kui päeval. No igatahes hakkame siis kahekesi jahisadama poole kulgema – mina keppidega merepiiril ja rattur tiira-taara kord mu kõrval siis taga.
Ja siis kuulutab kõva häälega: „Sa oled nii kena naine. Sul on prink pepu ja ilus kehahoid.“ No hea, et ma keppidega olin, oli kuhu toetada.
„Palun kas Sa oleksid vait, hoia oma lenksudest korralikult kinni ja võib-olla oleks ikka parem, kui me eraldi edasi läheksime.“
„Aga Sa oled nii kena Mähe neiu“ – heh, hea, et mul päikseprillid ees olid :)
No ja siis oligi – poiss korrutas nagu korrutustabelit: sul on ilus rüht ja prink pepu. Rannahoone juures sai mul sellest juba üdini villand ja palusin kenasti, et las ma nüüd lähen üksi edasi. Et ma tahan üksi trenni teha. Jõuan rohkem.
„Aga kas me pärast kokku saame?“
No ei saa.
"Aga sa oled ikkagi ilus naine."
Siis tegin korraliku kiirenduse ja mõtlesin omi mõtteid – lihtsamaks ja selgemaks.
Loojuv päike oli greibipunane ja vajus vaikselt kõhtupidi pilvesumusse. Ilus hetk.
Oo, ongi edusamm – püsin praeguses hetkes ja naudin olemist.
Järelikult on mul vaja õppida kannatlikkust ja hetkes olemise nautimist. Õpime. Praegu ja homme ja edaspidi ka.
Aga nüüd siis teate, et seda blogi peab kaunis Mähe neiu, kellel on ilus rüht ja prink pepu :P
Vahvat ja edukat töönädalat lugejale!
Kommentaarid
Postita kommentaar