Hiiumaa - my love ...
Selja taga on pikk nädalalõpp paradiisis ...
Alustan algusest.
Neljapäev. Meeletud ummikud Tallinna kesklinnas. Et jõuda õigeks ajaks praamile, teeme välkotsuse Tartu maantee kasuks, hülgame kahelt poolt umbes Järvevana tee ja aidaa, pealinn! Nii, natuke tuleb vormel ühe-stiilis sõitu teha ja siis ongi Pärnu maantee ning Hiiumaa muutub ikka hetkega suuremaks.
Nojah, Haapsallu sissesõitu ei tahaks eriti mainida. Millal see kolgata tee ükskord seal valmis saab? See on nagu Tallinna linn, mis iial valmis ei pidavat saama.
Rohukülas sätime end kenasti broneeringu ritta ja ootame praami. Ja sealt see Muhumaa oma pontsaka kerega tulebki. Sõitjaid on palju, aga tänu bronnile me ei toppa ja saame praamil kenasti head istekohad sõidu nautimiseks.
Head aega Rohuküla, nüüd kena tund ja veidi veel ning eesmärk paistab.
Loojuva päikese ilusas valus on lähenev saar nagu tõotatud maa: salapärane, kutsuv, võrgutav.
Päiksenupp põleb metsaviiru taha ja veel viimaseid sumedaid õhtuid pingutav suvi üritab anda endast parima. On soe, on lihtsalt mõnus.
Ükski õhtu ei möödu ilma lõkketa - ka seekord on esimene käik metsa tulematerjali tooma ja siis hakkab nauding pihta.
Öötaevas on must ja nii lõputu, et hoomad oma väiksust lausa füüsiliselt. Hõbevalged tähenööbid ei mõtlegi kukkuma hakata. Aga mis sest, soovida võib ikka. Pebaki soovima ja ma tean, et mu soovi kannab see pisuke täps seal Suure Vankri käpideme juurest vasakule vaadates.
Üks täht vilgub! Aga ei, tegemist on siiski lennukiga. Võiks ju ka seal lennukis olla ja sõita näiteks Aafrikasse või Havaile või ....
Selline ilus öötaevas silme ees, tuleb uni nagu ootamatu külaline. Egas midagi, mul on veel homme ja ülehomne ka.
Reede.
Milline ilus päike ja ilus hommik! Polegi nagu augustikuu lõpu algus vaid juulikuu keskpaik. Selline päev soosib tööteraapiat, mida saan mõnuga ja rohkesti. Esialgu alustame saagimisega. Hm, millal ma viimati saagisin? Kui minu esimesed saetõmbed meenutavad veidi rabedat küüneviilimist, siis, peale hetkelist sähvatust - keegi peab õppima kannatlikkust, hakkab saag tegema siiiiiiig - saaaaag, siiiig-saaaag. Polegi vaja rakendada jõudu - saesakk haakub puuga ja ühtlaste tõmmetena on peagi laua küljest vajaliku pikkusega tükk saetud. Lihtne! Ma õpin. Meeldetuletusega, aga ma õpin. Et ka elus olgu su toimetamistel mõõdukust ja vajalikku naudingut. Tulem tuleb selle võrra puhtam ja ja rahulolu tehtust suurem.
Järgmisest tööst saab mu leivanumber - lianõliga tõrvamine. Panen selga oma sinise opitoa kostüümi ja ronin redelil koos improviseeritud tõrvapurgiga kõrgustesse. Äh, hirm ka - kas redel ikka peab vastu? Kas ikka oskan? Muidugi peab ja muidugi oskan, sest tegemist on rõõmsa mökerdamisega. :)
Pea olen üleni täpiline ja siis laiguline. Tõrvaplekid valguvad pluusil laiali ja ma näen välja nagu äsja käe-jala vms amputeerinud kirurg.Vahepeal olen saanud endale ette prillid, sest pudi lendab ja tõrvapritmseid ka. Aga kaif on seda tõrvamist teha! Sõna otses mõttes kaif! :)
Kallid lugejad, kui teil või teie tuttavatel on vaja abi tõrvamisel - kohviraha eest näiteks, ma teen seda hea meelega. Ja ronin redelit pidi katuse alla ka kui vaja. Ok, paaditõrvamine võib ka kõne alla tulla. See teraapia vältab terve päev. Siis on taas metsaskäik - lõke vajab toitmist ja me tegutseme nagu tõelised metsasanitarid. Aga kohe silmaga on näha, kuidas mets on õgvem ja puhtam.
Vahepeal on rahvast juurde tulnud. Selle õhtu lõkkemeister on Jass. Kõigepealt pani ta püsti mu eelmise korra öömaja - rootsi lipu värvides poola telgi, seekord siis oma pere tarvis, ja siis alustas lõkke tegemist. Ning otse loomulikult on ta kodus ka köögis ja teeb absoluutselt kõigile absoluutselt esmaklassilisi kodumaiseid hamburgereid. Mmmm - paus kirjutamises. Võtan kohvi ja teen ühe võileiva. Hale vari Jassi tehtule.
Nii.
Lõbus on see, et mu kärtshelerohelised krokod (need aukudega kummimoodi materjalist käimakad) on leidnud endale ajutiselt uue omaniku - otsides terrassil oma papusid, avastan, et Jass laseb nendega häirimatult mööda õue ringi. Ja ta teeb seda sundimatult seni kuni ta meiega koos viibib.
Olgu, millalgi saan need enda valdusesse tagasi.
Sellel õhtul on taevas pilvine ja tähti näeb täpselt niipalju kui pilvelapid seda lubavad. Nägime ära kassiopeia, aga edsi tuli pilv. Ja siis nägime veenust(?) Ja jälle pilv.
Õhtut saatis kangem kraam ka. Juttu jagus, laulu jagus, tantsu tuli, üks põõsas sai kannatada, üks õuelamp otsustas peale ülesõitu maast välja tulla ja üks auto tegi tagurdades endale natuke liiga. Öö oli kottpime ja mõni telkija ei leidnud telki üles. :)
Laupäev.
Hommik tõotas päikest, ent edenedes tõmbas ligi tilkuvaid pilvi. Tööteraapia meestele - 4 meest katust panemas. Kõigile jagub kindaid, tööriistu, kas ka tööd? Keegi peoga ei löö ja igale ühele jagub täpselt tema võimete kohaselt.
Naistel toimub väike trett Käina Smaariasse, Konsumisse ja auto täieneb ühe kena näitsiku võrra.
Kodus tagasi, otsustab vihm veidi tihedamat nägu näidata ja plaanitud Vohulaiu külastamine jääb ootama paremaid, soojemaid ja kuivemaid aegu.
Sellegi poolest teeme treti Telliskivirahule (oli vist nii?) ja mõned meist kõnnivad Sääre tirpile. Hoolimata aegajalt vihmutavast taevast ja tuulest, on rännak tirpi rohkem kui ilus. Kõrvus tuule- ja merekohin, taldade all kiviklõbin, astun lõpmatusse. Poetan peost kolm kivi suurde kivihunnikusse ja soovin oma soovi, naudin loodust, naudin hetke. Tirpi tipus seisan tossudes vees ja olen tõeliselt õnnelik. Nagu laps. Olen maailmavalitseja, olen nii ise kui rohkem ise saabki olla.
Selliste hetkede nimel tasub olla ja tasub elada. Kui nüüd suudaks seda tunnet endas hoida ja talletada, et kui vaja, saan selle nagu kingikarbi siidpaberist uuesti välja harutada ja imetleda.
Laupäeva õhtu. Taas tõrvamise teraapia, terve ehitis on nüüd tõrvatud ja mul on selle ja iseenda üle hea meel. Lõkkeäärne on vähem rahvastatud kui reedel. Aga tore on ikka. Ja Kassaris on alati tore!
Pühapäev. Et mitte õhtul väsinuna ja uue töönädala raske lähenemisega kurvameelsena koju jõuda, otsustan lahkuda juba hommikul.
Lahkumine teeb valu. Seletamatult kurb. Nagu paradiisist väljavisatu, tuleb minna, aga tükk hinge jääb sinna Eedeni aeda.
Alustan algusest.
Neljapäev. Meeletud ummikud Tallinna kesklinnas. Et jõuda õigeks ajaks praamile, teeme välkotsuse Tartu maantee kasuks, hülgame kahelt poolt umbes Järvevana tee ja aidaa, pealinn! Nii, natuke tuleb vormel ühe-stiilis sõitu teha ja siis ongi Pärnu maantee ning Hiiumaa muutub ikka hetkega suuremaks.
Nojah, Haapsallu sissesõitu ei tahaks eriti mainida. Millal see kolgata tee ükskord seal valmis saab? See on nagu Tallinna linn, mis iial valmis ei pidavat saama.
Rohukülas sätime end kenasti broneeringu ritta ja ootame praami. Ja sealt see Muhumaa oma pontsaka kerega tulebki. Sõitjaid on palju, aga tänu bronnile me ei toppa ja saame praamil kenasti head istekohad sõidu nautimiseks.
Head aega Rohuküla, nüüd kena tund ja veidi veel ning eesmärk paistab.
Loojuva päikese ilusas valus on lähenev saar nagu tõotatud maa: salapärane, kutsuv, võrgutav.
Päiksenupp põleb metsaviiru taha ja veel viimaseid sumedaid õhtuid pingutav suvi üritab anda endast parima. On soe, on lihtsalt mõnus.
Ükski õhtu ei möödu ilma lõkketa - ka seekord on esimene käik metsa tulematerjali tooma ja siis hakkab nauding pihta.
Öötaevas on must ja nii lõputu, et hoomad oma väiksust lausa füüsiliselt. Hõbevalged tähenööbid ei mõtlegi kukkuma hakata. Aga mis sest, soovida võib ikka. Pebaki soovima ja ma tean, et mu soovi kannab see pisuke täps seal Suure Vankri käpideme juurest vasakule vaadates.
Üks täht vilgub! Aga ei, tegemist on siiski lennukiga. Võiks ju ka seal lennukis olla ja sõita näiteks Aafrikasse või Havaile või ....
Selline ilus öötaevas silme ees, tuleb uni nagu ootamatu külaline. Egas midagi, mul on veel homme ja ülehomne ka.
Reede.
Milline ilus päike ja ilus hommik! Polegi nagu augustikuu lõpu algus vaid juulikuu keskpaik. Selline päev soosib tööteraapiat, mida saan mõnuga ja rohkesti. Esialgu alustame saagimisega. Hm, millal ma viimati saagisin? Kui minu esimesed saetõmbed meenutavad veidi rabedat küüneviilimist, siis, peale hetkelist sähvatust - keegi peab õppima kannatlikkust, hakkab saag tegema siiiiiiig - saaaaag, siiiig-saaaag. Polegi vaja rakendada jõudu - saesakk haakub puuga ja ühtlaste tõmmetena on peagi laua küljest vajaliku pikkusega tükk saetud. Lihtne! Ma õpin. Meeldetuletusega, aga ma õpin. Et ka elus olgu su toimetamistel mõõdukust ja vajalikku naudingut. Tulem tuleb selle võrra puhtam ja ja rahulolu tehtust suurem.
Järgmisest tööst saab mu leivanumber - lianõliga tõrvamine. Panen selga oma sinise opitoa kostüümi ja ronin redelil koos improviseeritud tõrvapurgiga kõrgustesse. Äh, hirm ka - kas redel ikka peab vastu? Kas ikka oskan? Muidugi peab ja muidugi oskan, sest tegemist on rõõmsa mökerdamisega. :)
Pea olen üleni täpiline ja siis laiguline. Tõrvaplekid valguvad pluusil laiali ja ma näen välja nagu äsja käe-jala vms amputeerinud kirurg.Vahepeal olen saanud endale ette prillid, sest pudi lendab ja tõrvapritmseid ka. Aga kaif on seda tõrvamist teha! Sõna otses mõttes kaif! :)
Kallid lugejad, kui teil või teie tuttavatel on vaja abi tõrvamisel - kohviraha eest näiteks, ma teen seda hea meelega. Ja ronin redelit pidi katuse alla ka kui vaja. Ok, paaditõrvamine võib ka kõne alla tulla. See teraapia vältab terve päev. Siis on taas metsaskäik - lõke vajab toitmist ja me tegutseme nagu tõelised metsasanitarid. Aga kohe silmaga on näha, kuidas mets on õgvem ja puhtam.
Vahepeal on rahvast juurde tulnud. Selle õhtu lõkkemeister on Jass. Kõigepealt pani ta püsti mu eelmise korra öömaja - rootsi lipu värvides poola telgi, seekord siis oma pere tarvis, ja siis alustas lõkke tegemist. Ning otse loomulikult on ta kodus ka köögis ja teeb absoluutselt kõigile absoluutselt esmaklassilisi kodumaiseid hamburgereid. Mmmm - paus kirjutamises. Võtan kohvi ja teen ühe võileiva. Hale vari Jassi tehtule.
Nii.
Lõbus on see, et mu kärtshelerohelised krokod (need aukudega kummimoodi materjalist käimakad) on leidnud endale ajutiselt uue omaniku - otsides terrassil oma papusid, avastan, et Jass laseb nendega häirimatult mööda õue ringi. Ja ta teeb seda sundimatult seni kuni ta meiega koos viibib.
Olgu, millalgi saan need enda valdusesse tagasi.
Sellel õhtul on taevas pilvine ja tähti näeb täpselt niipalju kui pilvelapid seda lubavad. Nägime ära kassiopeia, aga edsi tuli pilv. Ja siis nägime veenust(?) Ja jälle pilv.
Õhtut saatis kangem kraam ka. Juttu jagus, laulu jagus, tantsu tuli, üks põõsas sai kannatada, üks õuelamp otsustas peale ülesõitu maast välja tulla ja üks auto tegi tagurdades endale natuke liiga. Öö oli kottpime ja mõni telkija ei leidnud telki üles. :)
Laupäev.
Hommik tõotas päikest, ent edenedes tõmbas ligi tilkuvaid pilvi. Tööteraapia meestele - 4 meest katust panemas. Kõigile jagub kindaid, tööriistu, kas ka tööd? Keegi peoga ei löö ja igale ühele jagub täpselt tema võimete kohaselt.
Naistel toimub väike trett Käina Smaariasse, Konsumisse ja auto täieneb ühe kena näitsiku võrra.
Kodus tagasi, otsustab vihm veidi tihedamat nägu näidata ja plaanitud Vohulaiu külastamine jääb ootama paremaid, soojemaid ja kuivemaid aegu.
Sellegi poolest teeme treti Telliskivirahule (oli vist nii?) ja mõned meist kõnnivad Sääre tirpile. Hoolimata aegajalt vihmutavast taevast ja tuulest, on rännak tirpi rohkem kui ilus. Kõrvus tuule- ja merekohin, taldade all kiviklõbin, astun lõpmatusse. Poetan peost kolm kivi suurde kivihunnikusse ja soovin oma soovi, naudin loodust, naudin hetke. Tirpi tipus seisan tossudes vees ja olen tõeliselt õnnelik. Nagu laps. Olen maailmavalitseja, olen nii ise kui rohkem ise saabki olla.
Selliste hetkede nimel tasub olla ja tasub elada. Kui nüüd suudaks seda tunnet endas hoida ja talletada, et kui vaja, saan selle nagu kingikarbi siidpaberist uuesti välja harutada ja imetleda.
Laupäeva õhtu. Taas tõrvamise teraapia, terve ehitis on nüüd tõrvatud ja mul on selle ja iseenda üle hea meel. Lõkkeäärne on vähem rahvastatud kui reedel. Aga tore on ikka. Ja Kassaris on alati tore!
Pühapäev. Et mitte õhtul väsinuna ja uue töönädala raske lähenemisega kurvameelsena koju jõuda, otsustan lahkuda juba hommikul.
Lahkumine teeb valu. Seletamatult kurb. Nagu paradiisist väljavisatu, tuleb minna, aga tükk hinge jääb sinna Eedeni aeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar