Viimane puhkusenädal - Hiiumaa lummuses
Puhkuse viimane nädal. Esmaspäev.
Minu suureks üllatuseks (meeldivaks) sain kutse Hiiumaale. Algus oli väike kõhklus, sest olin lubanud minna kolmapäeval tööle. Korraks. Aga paar telefonikõnet ja asi sai jonksu. Nii siis – Hiiumaa.
Läksime üle 20:30 praamiga ja ega suurt näha enam polnud, kuhu mind viidi. Niipaljut siis, et tegu oli Emmaste vallaga.
Koht oli pimedas suurpärane ja kergelt kõhedust tekitav – enne kohale jõudmist silkas kits ja kaks metsanotsut üle tee. Käisime rannas – meri pahises ja oli rohkem aimatav kui näha. Aga ma teadsin, et ma tulen sinna kohe päevavalges tagasi.
Teisipäev
Ainult kahekesi, ilma igasuguse levita – lihtsalt jumalik! Üks meist muudkui meisterdas ja meisterdas, mina sain siis perenaist teha – nõusid pesta, koristada ja ehitusmehe assistenti mängida, mis nägi välja nii, et esialgu hoidsin oma väikest sõrme lakke tehtud augus – et oli vaja elektrijuhe saada õigesse kohta, ehk siis sealt august kätte – aga seal olid mingid vahetalad – seega tuli auk suuremaks ajada, nii et sisse mahtus kogu mu käsi ja siis jäi pihku see jublakas, mille abil elektrijuhtme sai lae peale veetud. Ilus. Tulemuseks siis lambid pliidi kohal. Jep, sellises köögis toimetaks küll.
Aga see tare-tareke on päevavalguses veelgi kenam: musta värvi palkmaja, punased aknaraamid, laastukatus. Sees kamin - selle ukse puhastasin ära, aga küdeva kamina valgust veel nautida ei saanud.
Muide, vesi pole seal kandis joogikõlbulik - sisaldab nii palju rauda, et vesi on selline punakas. Aga nõusid ja hambaid pesta saab sellega küll. Vett tõime me Kärdlast, lihtsalt ühe maja hoovist, kus siis see põhjavesi survega ise voolikust välja jookseb oma loomulikku ja natuke vähem loomulikku rada.
Läksin randa – puhas loodus. Lained tulid randa viivitades, nagu öeldes, et tahad näha, mismoodi me tekime ja tuleme? Vaata siis. Liiv on rannal selline helehall ja peenike. Kuiva liiva joonistasin liivaroose. Ja lihtsalt nautisin seda rahu, mind ümbritsevaid hääli … Selline rahu …
Õhtul grillisime ja nautisime teineteise seltsi. Ja siis tuli äike - Saaremaa poolt muudkui sähvis roosat valgust ja kõmin müdises ähvardavalt ikka lähemale ja lähemale. Sadas sooja vihma, öö oli augustikuiselt mitte tavapäraselt soe ja turvaline. Millalgi hilja öösel ärkasin selle peale, et äike välgutas minu arvates otse maja kõrval – ragistas ja müristas päris lähedal ja kui välgutas, siis ikka nii, et tuba oli valge. Kõhe oli.
Kolmapäev
Linnapäev. Käisime ja ostsime kohalikust pealinnast Kärdlast vajalikke elektrijubinaid (jeerum, ma pole nii ammu niimoodi ehituspoodides šopanud nagu selle puhkuse ajal), viisime taarat ja tegime tulu kohalikule Selverile. Enne külastasime kohalikku toitlustajat ja tegime vajalikke kõnesid-meile levialas.
Taas kodus, hakkas siis üks meist jälle ehitama ja mina – mina läksin kuuri taha vaarikaid korjama. Küpsisetordi jaoks. Ja kui see tort siis rõõmsalt külmikus läbiimbumist toimetas, oli garderoob saanud valguse. Jee!
Läksime mere äärde – mõnusalt tuuline oli ja rannal oli tervelt 6 lohesurfarit! Millist vabadust ja enesekindlust neist laineil purjetajateist õhkus! Meri näitas hambaid, aga see neile ei lugenud. Uhked ja vabad. Südames olin nendega.
Õhtust läksime sööma Vetsi Talli. Lasin endale näidata Sõru sadamat ka. Hirmus tuul oli - jahe hakkas.
Vetsi Tallis oli täitsa kodune ja maitsev toit, soovitan teistelegi.
Siis jälle spontaanne käik – Kassarisse Kaja juurde. Kajal oli kooki ja kohvi ja valget veini ka. Kuuril oli kilekatus ja sarikapärg kuivas katuse all. Palju jõutud. Ah jaa – värav oli ka tee otsa ette ehitatud.
Kui ma poleks olnud nii valges ja selle teadmiseta, et külmikus on küpsisetort, siis me oleks vist sinna jäänudki. Aga pole hullu, Kassarisse lähen kukkuvaid tähti juba lähiajal vaatama.
Neljapäev
Kogu päeva varjutas teadmine, et täna on mandrile minek.
Hommikul sõin oma torditükki ja mõru hakkas. Tegin kohustusliku ringi jalgrattaga – sest mis sellest ratta veost muidu kasu oleks olnud.
Läksin mere äärde ja rääkisin merega juttu. Kenasti rääkisin, elame-näeme.
Ja siis oligi aeg asju pakkida ja praamile sõita.
Haapsalu teede lõputu remont.
KUKU-raadio korduvad uudised.
Teadmine, et tee saab otsa.
Pirita – kas kodu ootas mind?
Õhtul käisin vanas kodus ja müüsin lisaks kapile maha 2 männipuidust riiulit ja jalatsiriiuli ka - täitsa ärinaine!
Reede
Magasin hästi.
Pesumasin tööle, ise üles ja arvutisse – leppisin kokku kohtumised Pilledega.
Esimesele viisin ära raamatu, teisega kohtusin uues kohas Narva mnt-l – kohvikus Kompott. See asub Tallinna Ülikooli vastas ja üks ütlemata õdus koht.
Hinnad ok, aga toidu kätte saamisega läheb pisut kaua aega, aga küll nad ükskord jõuavad.
Edasi - sain kokku õemehega, kes toimetas mu kenasti Haapsallu. Õde on päris pöörane - teeb sihukest remonti, et hoia ja keela. Aga tulemus tõotab kena tulla.
Homme on rida toredaid kohtumisi siin.
Tänasest õhtust aga on üks tõrvatilk meepotis …
Minu suureks üllatuseks (meeldivaks) sain kutse Hiiumaale. Algus oli väike kõhklus, sest olin lubanud minna kolmapäeval tööle. Korraks. Aga paar telefonikõnet ja asi sai jonksu. Nii siis – Hiiumaa.
Läksime üle 20:30 praamiga ja ega suurt näha enam polnud, kuhu mind viidi. Niipaljut siis, et tegu oli Emmaste vallaga.
Koht oli pimedas suurpärane ja kergelt kõhedust tekitav – enne kohale jõudmist silkas kits ja kaks metsanotsut üle tee. Käisime rannas – meri pahises ja oli rohkem aimatav kui näha. Aga ma teadsin, et ma tulen sinna kohe päevavalges tagasi.
Teisipäev
Ainult kahekesi, ilma igasuguse levita – lihtsalt jumalik! Üks meist muudkui meisterdas ja meisterdas, mina sain siis perenaist teha – nõusid pesta, koristada ja ehitusmehe assistenti mängida, mis nägi välja nii, et esialgu hoidsin oma väikest sõrme lakke tehtud augus – et oli vaja elektrijuhe saada õigesse kohta, ehk siis sealt august kätte – aga seal olid mingid vahetalad – seega tuli auk suuremaks ajada, nii et sisse mahtus kogu mu käsi ja siis jäi pihku see jublakas, mille abil elektrijuhtme sai lae peale veetud. Ilus. Tulemuseks siis lambid pliidi kohal. Jep, sellises köögis toimetaks küll.
Aga see tare-tareke on päevavalguses veelgi kenam: musta värvi palkmaja, punased aknaraamid, laastukatus. Sees kamin - selle ukse puhastasin ära, aga küdeva kamina valgust veel nautida ei saanud.
Muide, vesi pole seal kandis joogikõlbulik - sisaldab nii palju rauda, et vesi on selline punakas. Aga nõusid ja hambaid pesta saab sellega küll. Vett tõime me Kärdlast, lihtsalt ühe maja hoovist, kus siis see põhjavesi survega ise voolikust välja jookseb oma loomulikku ja natuke vähem loomulikku rada.
Läksin randa – puhas loodus. Lained tulid randa viivitades, nagu öeldes, et tahad näha, mismoodi me tekime ja tuleme? Vaata siis. Liiv on rannal selline helehall ja peenike. Kuiva liiva joonistasin liivaroose. Ja lihtsalt nautisin seda rahu, mind ümbritsevaid hääli … Selline rahu …
Õhtul grillisime ja nautisime teineteise seltsi. Ja siis tuli äike - Saaremaa poolt muudkui sähvis roosat valgust ja kõmin müdises ähvardavalt ikka lähemale ja lähemale. Sadas sooja vihma, öö oli augustikuiselt mitte tavapäraselt soe ja turvaline. Millalgi hilja öösel ärkasin selle peale, et äike välgutas minu arvates otse maja kõrval – ragistas ja müristas päris lähedal ja kui välgutas, siis ikka nii, et tuba oli valge. Kõhe oli.
Kolmapäev
Linnapäev. Käisime ja ostsime kohalikust pealinnast Kärdlast vajalikke elektrijubinaid (jeerum, ma pole nii ammu niimoodi ehituspoodides šopanud nagu selle puhkuse ajal), viisime taarat ja tegime tulu kohalikule Selverile. Enne külastasime kohalikku toitlustajat ja tegime vajalikke kõnesid-meile levialas.
Taas kodus, hakkas siis üks meist jälle ehitama ja mina – mina läksin kuuri taha vaarikaid korjama. Küpsisetordi jaoks. Ja kui see tort siis rõõmsalt külmikus läbiimbumist toimetas, oli garderoob saanud valguse. Jee!
Läksime mere äärde – mõnusalt tuuline oli ja rannal oli tervelt 6 lohesurfarit! Millist vabadust ja enesekindlust neist laineil purjetajateist õhkus! Meri näitas hambaid, aga see neile ei lugenud. Uhked ja vabad. Südames olin nendega.
Õhtust läksime sööma Vetsi Talli. Lasin endale näidata Sõru sadamat ka. Hirmus tuul oli - jahe hakkas.
Vetsi Tallis oli täitsa kodune ja maitsev toit, soovitan teistelegi.
Siis jälle spontaanne käik – Kassarisse Kaja juurde. Kajal oli kooki ja kohvi ja valget veini ka. Kuuril oli kilekatus ja sarikapärg kuivas katuse all. Palju jõutud. Ah jaa – värav oli ka tee otsa ette ehitatud.
Kui ma poleks olnud nii valges ja selle teadmiseta, et külmikus on küpsisetort, siis me oleks vist sinna jäänudki. Aga pole hullu, Kassarisse lähen kukkuvaid tähti juba lähiajal vaatama.
Neljapäev
Kogu päeva varjutas teadmine, et täna on mandrile minek.
Hommikul sõin oma torditükki ja mõru hakkas. Tegin kohustusliku ringi jalgrattaga – sest mis sellest ratta veost muidu kasu oleks olnud.
Läksin mere äärde ja rääkisin merega juttu. Kenasti rääkisin, elame-näeme.
Ja siis oligi aeg asju pakkida ja praamile sõita.
Haapsalu teede lõputu remont.
KUKU-raadio korduvad uudised.
Teadmine, et tee saab otsa.
Pirita – kas kodu ootas mind?
Õhtul käisin vanas kodus ja müüsin lisaks kapile maha 2 männipuidust riiulit ja jalatsiriiuli ka - täitsa ärinaine!
Reede
Magasin hästi.
Pesumasin tööle, ise üles ja arvutisse – leppisin kokku kohtumised Pilledega.
Esimesele viisin ära raamatu, teisega kohtusin uues kohas Narva mnt-l – kohvikus Kompott. See asub Tallinna Ülikooli vastas ja üks ütlemata õdus koht.
Hinnad ok, aga toidu kätte saamisega läheb pisut kaua aega, aga küll nad ükskord jõuavad.
Edasi - sain kokku õemehega, kes toimetas mu kenasti Haapsallu. Õde on päris pöörane - teeb sihukest remonti, et hoia ja keela. Aga tulemus tõotab kena tulla.
Homme on rida toredaid kohtumisi siin.
Tänasest õhtust aga on üks tõrvatilk meepotis …
Kommentaarid
Postita kommentaar