Aus vastus küsimusele MIKS? ja siis natuke ilusa lamba avameelset juttu ka
Minu käest on küsitud, miks ma seda blogi pean? Ma võtsin paar päeva, et sellele siis vastata ja täitsa ausalt. Vastuseid on tegelikult mitu.
Hakkame siis pihta võib-olla sellest kõige lahjemast - mulle meeldib kirjutada. Mulle tõesti kohe meeldib. See on nagu mu enda sisemonoloog. Jah, ma arvasin seda blogi kirjutama asudes, et ma kirjutan lihtsaid ja lilli täis nupukesi, aga see on muutunud rohkem selliseks sisekaemuseks ja eneseanalüüsiks. Las olla. See on sellepärast, et mu elus on hetkel selline olukord, et ma olen teelahkmel või kohe-kohe jõudmas teelahkmele ja mul on hirm: Mis saab edasi? Kuidas edasi?
ja nii ma siis arutlen iseendaga, oma suurepäraste sõpradega ja loen nii raamatuid kui inernetti.
Ma pean ennast küllaltki riskialtiks inimeseks ja ma ei pea oma riskijulgust enam iseendale tõestama.
Ka tundub mulle, et mu tulevane töö on seotud kirjutamisega. Ja miks siis mitte blogis sellega algust teha. Mul on alustatud üks lugu (sellest tuleb ehk romaan), aga vajan selle kirjutamiseks vaba aega, vaikust ja rahu ja muidugi mere lähedust. Selline koht on muide olemas.
Teine oluline ajend on, et minu arust on õige kirjutada sellest, mida sa kõige paremini tead. Ennast ma ju tunnen ja enda elust on kõige lihtsam alustada. Ma olen aus ja kui ma tundungi liiga avali olevat, siis mis kirjanik minust saaks kui iseendast ei julge kirjutada? Iseaasi, kas lugejal ka huvi selle lugemiseks on. Mulle meeldib oma emotsioonid kuvarile tippida, ma jagan neid siis nagu sõbraga, need ongi nagu kirjad sõbrale.
Kolmas. Ma saan oma mõtted, mida rääkida ei suuda/ei saa valada välja blogisse, omamoodi on ju sellst blogist saanud mu elektrooniline päevik ja üsna avalik.
Nii et kes loeb on edaspidigi teretulnud lugema ja kes veel ei loe - pole ka hullu, sest mina kirjutan niikuinii edasi. Aegajalt võiks tagasisidet ka olla. Ses suhtes, et kas mind on huvitav lugeda, kas lähen liiale - ühesõnaga ma õpin ju alles ning soovin kirjutamist arendada.
Muidugi võib tunduda see blogi sellise eestimaise ja kodukootud bridget-jones'likuna. Aga see olen täitsa mina ise, oma rõõmude ja valudega.
***
Kordamine on tarkuse ema
Mina, kange ja "ilusa rühi, pringi pepuga Mähe neiu", käitusin täna nagu lammas. Ilus, aga loll lammas. Nii on sõbranna P väljend. :) Tänan sind, sest tabavamalt pole vist keegi siiani suutnud seda minulegi arusaamatut eksistentsi kirjeldada! Ühesõnaga ma tegin täna kõike seda, mis ma oma varasemates kirjatükkides olen lubanud mitte teha - ma nuhkisin, ma sattusin paanikasse, ma saatsin ühe meili, seda eelnevalt mitu minutit korrigeerides, ma olin raevus ja vihane, solvund pisarateni ja ... mis ma saavutada tahtsin? Ma ei tea! Tean - ma tahtsin teada, kui valus on valu saada. Aga ma ei mõsitnud seda tol hetkel. Raev ja Solvumine istusid mu õlul. Täitsa vastupidi sellele, et ma ise olen otsustanud olla õnnelik :( Tulemusena selgus - ma piinan iseennast ja teen seda teadlikult (ja tundub, et ka meelega) ja hoolimata sellest, et mu tublid sõbrad mind koguaeg toetavad ja mind õigele rajale suunavad. Ma vist olengi siia ellu tulnud seda kogema ja õppima, et kuidas ennast kõige paremini piinata. Piinamivahendid on: kõhklused, kahtlused, armukadedus, usaldamatus, siplemine teadmatuses, enesehaletsus (täitsa jube värk!), enesehinnangu langus... mis veel? Ühesõnaga ma olen kõik need endapiitsutamise vahendid ribupidi sellel suvel läbi teinud ja mul on päris närune olla. Kahju on, sest kui inimene kogeb midagi imelist, tuleks ju teadupärast hõljuda õnnelikuna ringi, mina aga muudkui piinlen ja olen õnnetu. Kelle valik? Ikka ise valisin. Hea totu ikka küll.
Samas tunnen, et nüüd on kõik (põhi käes?), madalamale mul enam pole tahtmist minna. Ma hakkan hoopis üles ronima. Kohe praegu ja olgu see trepp siis nii kõrge kui tahes, aga ma alustan ronimist.
Tänu P valmis Pika Jala kohvikus üks reeglistik, kui mul jälle see "kiiks" peaks tulema (EI TOHI ENAM TULLA), et mida ma siis sellisel juhul teen ja mida mõtlema pean. Allkirjaga, kuupäevaga ja XXX kinnitatud.
Annan endale aega ja lasen rahumeelselt oma kõhklused-kahtlused ja muud hirmud endast lahti. Kõik, mis taaga endasse olen korjanud, ma vabanen sellest. Olen kannatlik ja teadvustan, et see ei saa toimuma üleöö. Ma usun iseendasse. Usun, et ma suudan. Ei, ma olen täiesti veendunud. Ja alati on mul olemas tugi kui komistama kipun. Ja kirjutamine on samuti mu abivahend iseendale, mu puhastustuli. Siit siis ka veel üks põhjus, miks edasi blogisa.
Anna andeks. (seda palun ma praegu iseendalt) Anna mulle palun andeks, et nii teinud olen.
Sinu ilus ja totu lammas.
Hakkame siis pihta võib-olla sellest kõige lahjemast - mulle meeldib kirjutada. Mulle tõesti kohe meeldib. See on nagu mu enda sisemonoloog. Jah, ma arvasin seda blogi kirjutama asudes, et ma kirjutan lihtsaid ja lilli täis nupukesi, aga see on muutunud rohkem selliseks sisekaemuseks ja eneseanalüüsiks. Las olla. See on sellepärast, et mu elus on hetkel selline olukord, et ma olen teelahkmel või kohe-kohe jõudmas teelahkmele ja mul on hirm: Mis saab edasi? Kuidas edasi?
ja nii ma siis arutlen iseendaga, oma suurepäraste sõpradega ja loen nii raamatuid kui inernetti.
Ma pean ennast küllaltki riskialtiks inimeseks ja ma ei pea oma riskijulgust enam iseendale tõestama.
Ka tundub mulle, et mu tulevane töö on seotud kirjutamisega. Ja miks siis mitte blogis sellega algust teha. Mul on alustatud üks lugu (sellest tuleb ehk romaan), aga vajan selle kirjutamiseks vaba aega, vaikust ja rahu ja muidugi mere lähedust. Selline koht on muide olemas.
Teine oluline ajend on, et minu arust on õige kirjutada sellest, mida sa kõige paremini tead. Ennast ma ju tunnen ja enda elust on kõige lihtsam alustada. Ma olen aus ja kui ma tundungi liiga avali olevat, siis mis kirjanik minust saaks kui iseendast ei julge kirjutada? Iseaasi, kas lugejal ka huvi selle lugemiseks on. Mulle meeldib oma emotsioonid kuvarile tippida, ma jagan neid siis nagu sõbraga, need ongi nagu kirjad sõbrale.
Kolmas. Ma saan oma mõtted, mida rääkida ei suuda/ei saa valada välja blogisse, omamoodi on ju sellst blogist saanud mu elektrooniline päevik ja üsna avalik.
Nii et kes loeb on edaspidigi teretulnud lugema ja kes veel ei loe - pole ka hullu, sest mina kirjutan niikuinii edasi. Aegajalt võiks tagasisidet ka olla. Ses suhtes, et kas mind on huvitav lugeda, kas lähen liiale - ühesõnaga ma õpin ju alles ning soovin kirjutamist arendada.
Muidugi võib tunduda see blogi sellise eestimaise ja kodukootud bridget-jones'likuna. Aga see olen täitsa mina ise, oma rõõmude ja valudega.
***
Kordamine on tarkuse ema
Mina, kange ja "ilusa rühi, pringi pepuga Mähe neiu", käitusin täna nagu lammas. Ilus, aga loll lammas. Nii on sõbranna P väljend. :) Tänan sind, sest tabavamalt pole vist keegi siiani suutnud seda minulegi arusaamatut eksistentsi kirjeldada! Ühesõnaga ma tegin täna kõike seda, mis ma oma varasemates kirjatükkides olen lubanud mitte teha - ma nuhkisin, ma sattusin paanikasse, ma saatsin ühe meili, seda eelnevalt mitu minutit korrigeerides, ma olin raevus ja vihane, solvund pisarateni ja ... mis ma saavutada tahtsin? Ma ei tea! Tean - ma tahtsin teada, kui valus on valu saada. Aga ma ei mõsitnud seda tol hetkel. Raev ja Solvumine istusid mu õlul. Täitsa vastupidi sellele, et ma ise olen otsustanud olla õnnelik :( Tulemusena selgus - ma piinan iseennast ja teen seda teadlikult (ja tundub, et ka meelega) ja hoolimata sellest, et mu tublid sõbrad mind koguaeg toetavad ja mind õigele rajale suunavad. Ma vist olengi siia ellu tulnud seda kogema ja õppima, et kuidas ennast kõige paremini piinata. Piinamivahendid on: kõhklused, kahtlused, armukadedus, usaldamatus, siplemine teadmatuses, enesehaletsus (täitsa jube värk!), enesehinnangu langus... mis veel? Ühesõnaga ma olen kõik need endapiitsutamise vahendid ribupidi sellel suvel läbi teinud ja mul on päris närune olla. Kahju on, sest kui inimene kogeb midagi imelist, tuleks ju teadupärast hõljuda õnnelikuna ringi, mina aga muudkui piinlen ja olen õnnetu. Kelle valik? Ikka ise valisin. Hea totu ikka küll.
Samas tunnen, et nüüd on kõik (põhi käes?), madalamale mul enam pole tahtmist minna. Ma hakkan hoopis üles ronima. Kohe praegu ja olgu see trepp siis nii kõrge kui tahes, aga ma alustan ronimist.
Tänu P valmis Pika Jala kohvikus üks reeglistik, kui mul jälle see "kiiks" peaks tulema (EI TOHI ENAM TULLA), et mida ma siis sellisel juhul teen ja mida mõtlema pean. Allkirjaga, kuupäevaga ja XXX kinnitatud.
Annan endale aega ja lasen rahumeelselt oma kõhklused-kahtlused ja muud hirmud endast lahti. Kõik, mis taaga endasse olen korjanud, ma vabanen sellest. Olen kannatlik ja teadvustan, et see ei saa toimuma üleöö. Ma usun iseendasse. Usun, et ma suudan. Ei, ma olen täiesti veendunud. Ja alati on mul olemas tugi kui komistama kipun. Ja kirjutamine on samuti mu abivahend iseendale, mu puhastustuli. Siit siis ka veel üks põhjus, miks edasi blogisa.
Anna andeks. (seda palun ma praegu iseendalt) Anna mulle palun andeks, et nii teinud olen.
Sinu ilus ja totu lammas.
Tubli oled! Pea meeles, et allakäigutrepist alla minnakse ainult selleks, et sealt ühel ilusal päeval jälle üles astuda.Küll see päev ka peagi kätte jõuab! Usu endasse ja kõik laabub:-)
VastaKustuta