Ajast
Sõitsin täna bussiga nr 1A tööle ja kirusin - no mis sõiduplaanist saab rääkida, kui ma jään selle bussiga koguaeg hiljaks? Varem jõudis buss õigeks ajaks Foorumi ette ja nüüd muudkui hilineme, 5-7 minutit, mistõttu jään omakorda hiljaks tööle 3-5 minutit.
Ja siis tabasin - et oot-oot, kas aeg on peremees? Kas aeg mõõdab mu tegusid ja otsustab mu üle? Et tegelikult olen ise ju valinud sellise elukorralduse, kus konkreetsel kellaajal tuleb teha seda ja teist.
Aga mis asi see aeg siis õieti on?
Ise teeme valikud - kõik kampas kunagi otsustasime, et nüüd on meil Aeg ja sellel on vot sellised normid. Ja siis muudkui täiustasime seda läbi sajandite ja tiksutasime oma päevad just sellisteks nagu need hetkel on. Kujundlikult võiks siis öelda, et meie elu on kui Outlooki Kalender. Jah, hea on, rutiin on, distsipliin on. Aastas korra, mõnel rohkem, võtame puhkuse ja ütleme, et nüüd võtame aja maha. Mäletate? Mis te oma puhkusel tegite? Kas jälgisite kalendrit ja kella seiereid? Kui jah, siis püsisite ikkagi ajas kinni :)
Sõitisn ja mõtlesin, et minu jaoks oli suvepuhkus ajatu: ma lihtsalt kulgesin ja voolasin ajaga kaasa. Jah, võibolla lihtsustas seda tõeliselt elus olemise tunnet ka mu suhtetõusulaine, kus tajusin, et ilmal pole piire - sa lihtsalt naudid olemist, sööd-jood kui selleks tekib vajadus, magad siis, kui keha käsib. Ilus oli ja rahu oli.
Loetud päevad enne puhkuse lõppu, hakkab sind närima üks tõdemine - ühel kindlaksmääratud päeval tuleb laskuda jälle rutiini: ärkamine kell 6:30, bussile 07.09 ja nii edasi, nädalavahetustega vaheti kuni uue puhkuseni välja.
Nii ma siis kõigun bussis koos inimmassiga ja kirun.
Tegelikult tuleb end lahti mõelda, hilinen, no mis siis ikka, katsun siis homme varasemale bussile jõuda või teen need loetud minutid õhtul kauem tööd. Et jälle see probleemilahendamise küsimus "mis siis saab, kui ...?"
Nüüd võtangi päeva rahulikult. Naeratan naabritoa Helenile rõõmsalt ja tean,et naeratus ei küsi ei aega ega raha.
Mõtlen end ajatuks ja tähtajad, kuigi see pole minu valik, on ainult tähtajad.
Pea tuleb ju uus puhkus ja valusal hetkel poen peitu südamelähedasse kohta ning lasen seal merelainetel endast üle voolata. Ja kõik on taas paika loksunud.
Aeg? On's sel üldse tähsust?
Ja siis tabasin - et oot-oot, kas aeg on peremees? Kas aeg mõõdab mu tegusid ja otsustab mu üle? Et tegelikult olen ise ju valinud sellise elukorralduse, kus konkreetsel kellaajal tuleb teha seda ja teist.
Aga mis asi see aeg siis õieti on?
Ise teeme valikud - kõik kampas kunagi otsustasime, et nüüd on meil Aeg ja sellel on vot sellised normid. Ja siis muudkui täiustasime seda läbi sajandite ja tiksutasime oma päevad just sellisteks nagu need hetkel on. Kujundlikult võiks siis öelda, et meie elu on kui Outlooki Kalender. Jah, hea on, rutiin on, distsipliin on. Aastas korra, mõnel rohkem, võtame puhkuse ja ütleme, et nüüd võtame aja maha. Mäletate? Mis te oma puhkusel tegite? Kas jälgisite kalendrit ja kella seiereid? Kui jah, siis püsisite ikkagi ajas kinni :)
Sõitisn ja mõtlesin, et minu jaoks oli suvepuhkus ajatu: ma lihtsalt kulgesin ja voolasin ajaga kaasa. Jah, võibolla lihtsustas seda tõeliselt elus olemise tunnet ka mu suhtetõusulaine, kus tajusin, et ilmal pole piire - sa lihtsalt naudid olemist, sööd-jood kui selleks tekib vajadus, magad siis, kui keha käsib. Ilus oli ja rahu oli.
Loetud päevad enne puhkuse lõppu, hakkab sind närima üks tõdemine - ühel kindlaksmääratud päeval tuleb laskuda jälle rutiini: ärkamine kell 6:30, bussile 07.09 ja nii edasi, nädalavahetustega vaheti kuni uue puhkuseni välja.
Nii ma siis kõigun bussis koos inimmassiga ja kirun.
Tegelikult tuleb end lahti mõelda, hilinen, no mis siis ikka, katsun siis homme varasemale bussile jõuda või teen need loetud minutid õhtul kauem tööd. Et jälle see probleemilahendamise küsimus "mis siis saab, kui ...?"
Nüüd võtangi päeva rahulikult. Naeratan naabritoa Helenile rõõmsalt ja tean,et naeratus ei küsi ei aega ega raha.
Mõtlen end ajatuks ja tähtajad, kuigi see pole minu valik, on ainult tähtajad.
Pea tuleb ju uus puhkus ja valusal hetkel poen peitu südamelähedasse kohta ning lasen seal merelainetel endast üle voolata. Ja kõik on taas paika loksunud.
Aeg? On's sel üldse tähsust?
Kommentaarid
Postita kommentaar