Monikast ja elus enesest ka

Monika tuhises üle me ilma (Eesti on minu ilmamaa) külvates imetlust ja pelgu. Tuisuilm on selles suhtes minu ilm, et siis tajud - sa ei saa mitte midagi teha, lihtsalt on nii, et lund muudkui tuleb ja tuul keerutab seda omatahtsi. tuule looming on hingemattev - millised vahvad vaalud ja ebakorrapärased lumelained. Lumemeri. Puhas ja valge ja lootustandev.
Sina ei saa lumekraani kinni keerata ega tormi käsutada. Sa saad kaasa minna ja nautida.
Nii siis - nautimine.
Möödunud nädala naudingud.
Esmaspäev - uued kombinatsioonid salsatunnis. Need teevad tantsu veelgi sensuaalsemaks ja julgustavad julgemateks piruettideks.
Teisipäev - meditatsioonitund. Jälle huvitav kogemus. Tõsi, väga erilist tunnet ei tekkinud, aga omamoodi oli pärast olla küll. Lähen sellega ise edasi, sest nii on minu jaoks õigem. Huvitav oli, et kui oli vaja oma meeltes minna kohta, kus on sinu jaoks rahu ja õnn, siis... ma laskusin mööda keerdtreppi alla ning leidisn end, varbad liivas, seismas mere ääres. Päike säras, ilm oli ere ja õhk klaar ning meri veeres laiskade lainetena randa. Taevas oli nii kõrge, üksikud valged pilvetupsud tundusid sõbralike ja heasoovlikena. Nii et taas mina ja meri. Kahekesi ja vabad, priius tulvamas minust endast ja peegeldumas ümbritsevast tagasi.
Edasi liikudes sain oma nimega ukse tagant klaaslaualt kuldse võtme.
See võti on praegu kindlas kohas ja sellega liigun ma järgmine kord edasi.
Kolmapäev - salsato again. See on mu liikumisrõõm, salsa on eluviis, antaks ainult aega, et neid erinevaid elustiile ühte ellu mahutada.
Tundub, et ma elan praegu täiega, või mis?
Neljapäev - mida ma nautisin? Hm, oma kodu, selle veel pooleliolevat hubasust, plaane, mida jõuludega peale hakata ja ...
Neöjapäeval sain tagasi oma puldi. Nii et tuleb jutunupule uus lõpp kirjutada. Üldse üks kena pirakas punkt panna. Pitsatiga "TEHTUD" kinnitada.
Aga see jutunupu lõpp tuleb üsna argihall, vist, igatahes sain uuesti tunda, mida tähendab eemalolev ja ükskõikne. Olin ma selleks valmis? Ei, ei olnud. Sisendasin järjepidevalt -ma olen hea ja teen teistele seda, mida iseendalegi soovin. Kust, krt, siis see ükskõiksus? Paistan-tundun ma siis ise nii külma ja eemaoleva inimesena? Iseendale - mõtlemise koht. Noh, aga see neljapäev sai läbi.
Reede - nautisin sõbraõlga. Sain hingevaeva pisartena välja valada ja tajusin mõistmist, mida senini tema poolt tunda pole saanud. Olen tänulik, sest seda oli hea tajuda. Nii et sõbrad edasi. Lihtsalt sõbrad.
Laupäeval on taas lumenauding. Oh, ma saan aru küll eramajade omanike lumetüdimusest! Aga võtkem asja kasulikuna - lumelabidas pihku ja õue ning tervis tuleb mühinal, kilod kaovad kohinal. Ma isegi kadestan ...
Õhtul väike lauleldus ja pidu toredate inimestega. Vaatame siis, kes on kalk ja eemaolev!