Lõksus iseendaga
Juba novembris hiilis ligi räbal ja kondine hirm läheneva jõuluaja ees. Homme on jõululaupäev.
Suvel olin veendunud, et selle aasta jõul tuleb teistsugune, et 2010 on minu jaoks üleüldse eriline. Sügisaugus aga naasis hall teadmine, et kuigi elan uut elu, tuleb selle aasta jõul ikka vanamoodi. Ikka lookas laud, ikka tehiskuusk, ikka pisike perering, ikka surnuaed ... Aga mina enam ei taha nii! Ma soovin sooje ja mõnusaid jõule, et ei oleks tagamõtteid ja klantspaberi nutsakaid, mis peagi ahju rändavad. Ma soovin üksteisemõistmist ja hoolivust - ei taha, et aastas kord tullakse jälle kokku ja siis on nagu üks aru andmine ja elude võrdlemine. Ja mul on selle pärast tõeliselt kahju. Mu unistuse jõul, millisesse aastanumbrisse sa peitnud end oled?
Ei ole mul seda tunnetki, mis võiks nende pühadega kaasneda. See uks on lukus ja mul ei ole võtit, uksekood on peast pühitud.
Imelik on nii ja rahutu ka. Küsin, et hei, mis toimub? Olen ma sellest pühaderongist enda teadmata välja visatud? Jah, sellest poodlemise kulla-karra-karussellist hoidsin targu eemale. Vajan tunnet hinge ja enda sisse. Otsingi endast, aga mida pole, seda pole.
Imedesse uskujana, pisike lootusesäde sügaval südametipus - ehk on mõni tundekild kuskil üle, ehk leiab see homme tee minu sisse.
Jõulud on ju ometigi imede aeg?
Suvel olin veendunud, et selle aasta jõul tuleb teistsugune, et 2010 on minu jaoks üleüldse eriline. Sügisaugus aga naasis hall teadmine, et kuigi elan uut elu, tuleb selle aasta jõul ikka vanamoodi. Ikka lookas laud, ikka tehiskuusk, ikka pisike perering, ikka surnuaed ... Aga mina enam ei taha nii! Ma soovin sooje ja mõnusaid jõule, et ei oleks tagamõtteid ja klantspaberi nutsakaid, mis peagi ahju rändavad. Ma soovin üksteisemõistmist ja hoolivust - ei taha, et aastas kord tullakse jälle kokku ja siis on nagu üks aru andmine ja elude võrdlemine. Ja mul on selle pärast tõeliselt kahju. Mu unistuse jõul, millisesse aastanumbrisse sa peitnud end oled?
Ei ole mul seda tunnetki, mis võiks nende pühadega kaasneda. See uks on lukus ja mul ei ole võtit, uksekood on peast pühitud.
Imelik on nii ja rahutu ka. Küsin, et hei, mis toimub? Olen ma sellest pühaderongist enda teadmata välja visatud? Jah, sellest poodlemise kulla-karra-karussellist hoidsin targu eemale. Vajan tunnet hinge ja enda sisse. Otsingi endast, aga mida pole, seda pole.
Imedesse uskujana, pisike lootusesäde sügaval südametipus - ehk on mõni tundekild kuskil üle, ehk leiab see homme tee minu sisse.
Jõulud on ju ometigi imede aeg?
Kommentaarid
Postita kommentaar