Esimesel jõulupühal
Kuigi Scarlett näitab ilmamaal oma võimu, riskisin täna Läänemaalt pealinna sõita. Õhtu, mustav mets palistamas maanteed, pimedus, tuisukeeled noolimas veel vaevunähtavaid sõidujälgi. Ja kõik läks nii nagu pidi. Ma teadsin, et minuga ei juhtu midagi.
Riski võtmine - sellest on saamas mu elu osa. Olen sel aastal ju palju riskinud ja julenud silmi pilgutamata riski võtta. See on mu mehelik pool. Mulle meeldib riskeerida. Aga hoidku, et sellest ei saaks igapäevane tegevus. Hulljulgus pole minu moodi.
Sama palju kui olen riskeerinud olen ka heitunud olnud - see on siis see naine mu sees. Aegajalt suudab mõni eksinud mõttetiba hinge nii haavatavaks ja kurvaks teha, et pisarate pärlikeed võib meetritega mõõta.
Mul ei olnud sel aastal jõulutunnet. Ei tulnud, ei tekkinud ja ei suutnud seda iseendas ka leida. See teeb mu õnnetuks. Kindlasti on üheks põhjuseks, et ma ju kujutan oma ideaaljõule hoopis teistsugusena ette, aga kahjuks ei ole suutnud seda unistust ellu viia. Veel. Ehk siis ...?
Ometigi olin ma teistel meeles ja sain toredaid kinke. Tänud tegijaile.
See rahulolu-tunne tuleb ju tegelikult siis, kui iseendaga rahul ollakse. Minu tasakaalu kausid on aga paigast ära ja muudkui kiiguvad tempokalt üles-alla, kord on üks raskem, siis teine. Mu paat on kreenis mis kreenis. Hea on, et ma sellest ise aru saan. Vahetevahel suudan end sirgu ajada, et siis rõõmsalt(?) põmdi teisele küljele potsatada. Nagu esimesi samme tegev mudilane. Eh, pole midagi, elu õpetab ja ma õpin.
Jõulutnnelis juhtusin nägema fotograaf Tiit Leitoga tehtud jutuajamist ja see pani mind mõistma, et rahu saab leida ainult ise. Jah, sõbrad on toetavad ja aitavad juhatada õiges suunas, ent olulisim on seda rada mööda ise käia ja see rahu leida. Soovitust minna metsa ja lihtsalt olla seal paar päeva oma mõtete ja hirmudega üksi - ma teha ei suuda. Hetkel usun end olevat tugevam ja ise, omamoodi end rahusadamasse tüürida. Ka usun, et tänu sellele kõikumisele olen saanud palju rohkem tundma iseennast ja teisi. See kõikumine on järelikult mingil määral kasulik. Teistele saan soovitada: tegele oma mõtetega, tunnetega ja arene - tee täiesti uusi asju, kuula iseennast ja lepi endaga just sellisena nagu sa oled. Paljuräägitud dogmad, mida tuleb aegajalt meelde tuletada ja kordades uuesti üle käia.
Minu rahusadamaks on ju tegelikult mu uus kodu, mis muutub päev-päevalt õdusamaks ja hubasemaks. Järjest enam tunnen, et siia on mõnus tulla ja ma tahan siit eemal olles tagasi. Ka täna ootasin koju naasemist. Kaminaleegid tantsivad küünlaleekidega võidu - rõõm, et ma kodus olen ;), väike valge vein, sume muusika ja mu kirg kirjutamisest. Täna õhtul olen rahul ja tundekeeled tinisevad duuris.
Mõtlen Hiiumaa peale ja soovin,et nende väike tubli haigla saaks endale lubada selle tomograafia-aparaadi.Veel soovin,et see saarekilluke püsiks ja jääkski mu plinkivaks majakaks - ajal on seal teine mõõde ja vabadus maitseb seal magusamalt kui kusagil mujal.
Ma ei tea veel, mismoodi ja kus vahetan aastanumbri - see teeb hetkel mu rahutuks (tegelen sellega), ent loodan, et see tuleb ilus ja raketivärviline ning mu ümber on parajalt rõõmsaid särasilmi.
Kummaline ja imeline, salapärane ja kirglik, rahutu ja mõõdukas - elu! Ja kes ütles, et elu võiks lihtne olla? Ongi, kui suudad kõiges rahulolu leida. Eelkõige iseendas.
Riski võtmine - sellest on saamas mu elu osa. Olen sel aastal ju palju riskinud ja julenud silmi pilgutamata riski võtta. See on mu mehelik pool. Mulle meeldib riskeerida. Aga hoidku, et sellest ei saaks igapäevane tegevus. Hulljulgus pole minu moodi.
Sama palju kui olen riskeerinud olen ka heitunud olnud - see on siis see naine mu sees. Aegajalt suudab mõni eksinud mõttetiba hinge nii haavatavaks ja kurvaks teha, et pisarate pärlikeed võib meetritega mõõta.
Mul ei olnud sel aastal jõulutunnet. Ei tulnud, ei tekkinud ja ei suutnud seda iseendas ka leida. See teeb mu õnnetuks. Kindlasti on üheks põhjuseks, et ma ju kujutan oma ideaaljõule hoopis teistsugusena ette, aga kahjuks ei ole suutnud seda unistust ellu viia. Veel. Ehk siis ...?
Ometigi olin ma teistel meeles ja sain toredaid kinke. Tänud tegijaile.
See rahulolu-tunne tuleb ju tegelikult siis, kui iseendaga rahul ollakse. Minu tasakaalu kausid on aga paigast ära ja muudkui kiiguvad tempokalt üles-alla, kord on üks raskem, siis teine. Mu paat on kreenis mis kreenis. Hea on, et ma sellest ise aru saan. Vahetevahel suudan end sirgu ajada, et siis rõõmsalt(?) põmdi teisele küljele potsatada. Nagu esimesi samme tegev mudilane. Eh, pole midagi, elu õpetab ja ma õpin.
Jõulutnnelis juhtusin nägema fotograaf Tiit Leitoga tehtud jutuajamist ja see pani mind mõistma, et rahu saab leida ainult ise. Jah, sõbrad on toetavad ja aitavad juhatada õiges suunas, ent olulisim on seda rada mööda ise käia ja see rahu leida. Soovitust minna metsa ja lihtsalt olla seal paar päeva oma mõtete ja hirmudega üksi - ma teha ei suuda. Hetkel usun end olevat tugevam ja ise, omamoodi end rahusadamasse tüürida. Ka usun, et tänu sellele kõikumisele olen saanud palju rohkem tundma iseennast ja teisi. See kõikumine on järelikult mingil määral kasulik. Teistele saan soovitada: tegele oma mõtetega, tunnetega ja arene - tee täiesti uusi asju, kuula iseennast ja lepi endaga just sellisena nagu sa oled. Paljuräägitud dogmad, mida tuleb aegajalt meelde tuletada ja kordades uuesti üle käia.
Minu rahusadamaks on ju tegelikult mu uus kodu, mis muutub päev-päevalt õdusamaks ja hubasemaks. Järjest enam tunnen, et siia on mõnus tulla ja ma tahan siit eemal olles tagasi. Ka täna ootasin koju naasemist. Kaminaleegid tantsivad küünlaleekidega võidu - rõõm, et ma kodus olen ;), väike valge vein, sume muusika ja mu kirg kirjutamisest. Täna õhtul olen rahul ja tundekeeled tinisevad duuris.
Mõtlen Hiiumaa peale ja soovin,et nende väike tubli haigla saaks endale lubada selle tomograafia-aparaadi.Veel soovin,et see saarekilluke püsiks ja jääkski mu plinkivaks majakaks - ajal on seal teine mõõde ja vabadus maitseb seal magusamalt kui kusagil mujal.
Ma ei tea veel, mismoodi ja kus vahetan aastanumbri - see teeb hetkel mu rahutuks (tegelen sellega), ent loodan, et see tuleb ilus ja raketivärviline ning mu ümber on parajalt rõõmsaid särasilmi.
Kummaline ja imeline, salapärane ja kirglik, rahutu ja mõõdukas - elu! Ja kes ütles, et elu võiks lihtne olla? Ongi, kui suudad kõiges rahulolu leida. Eelkõige iseendas.
Kommentaarid
Postita kommentaar