Rõõm, mis nutab

Ma ei pea end asjade sõltlaseks. Kuigi jah, hetkel see sisustuspoodide-tuur pigem tõestab midagi muud. Uus kodu vajab sisustamist, ikka on mul puudu nõud, toolid, tv-alus ja veel kümme muud pisiasja. Jah, vabameelsena oleksin võinud kogu selle korterimüügist endale jäetud summaga hoopis kaugele-kaugele sõita, ent ju siis on minus kübeke ratsionaalset inimest ka - vaja ju panka igakuiselt rahaliselt tänada meeldetuletamise eest, et mul kena ja uus kodu on. Ja ma jõuan ju veel. Ma tean, et jõuan.

Täna jõudis mu Uude Ellu asi, millest olin vargsi ja kannatlikult terve suve unistanud - kodukino.
Ma olen terve tänase õhtu nautinud oma CD-d - Paul Potts, The Phantom of the Opera, Norah Jones, Olav Ehala jt.
Toimetan kööginurgas ja nutan aukartusest helide ees, sest kõik see ilus muusika voolab mu sees ja vibratsioon, mis helidest tekib on lausa füüsiliselt tuntav. On kerge ja raske ühekorraga. Ja mind ei huvita, mida mu naabrid arvavad - tänane õhtu on minu ja mu muusika jaoks.
Kodukino eest ei olnud raske raha välja anda, sest tunduvalt rohkem ja mõnusamat emotsiooni saan tagasi.
Ja pisaraid muudkui pudeneb ja pudeneb. Nutu-Liisu. Ilus on ja raske on.
Lootusetu romantik? Tundub küll. Ja ma tahan olla öö, olla selget allikavett pakkuv läte, tormav tuul, sõna, mis paitab ja aitab. Ma tahan. Ma soovin...
Mu süda laulab ja hing puistab tillukesi pisaraid.
Ehk tuleb jõulutunne ka.