Killud. Hetkes olemisest.
Laupäeva õhtu. Pirita. Lumesadu on nii tihe, et edasi liikudes hoiad silmi vidus, sest hoolimata kaitsvast kapuutsist sajab seda külmunud vett sulle suisa näkku. Kell on 22:00. Ja siis ehmud - kas keegi fotografeeris? Selline valgusevihk oli, ent ei, valgussähvatust saatis mürin, mis tuttav augustikuisest äikesetormist. No see ei ole ju võimalik! Või on? Liigud edasi ja siis jälle - sähvatus, mürin ja lumi koos rahega. Selline detsember siis. Olen hämmingus ja nõutu, et mis see siis nüüd on, loodus on sassis? Oleme ju harjunud välgutamisega ikka suvel, mitte miinuskraadidega talvel. Aga püsin hetkes, teadvustan toimunut ja olen rõõmus, et sellist asja nägin - mõned ei näinud ja on kadedad. :P
***
Pühapäev - loomingu päev.
Nautisin kaunist ilma. Tõsi - uiskudele ega suuskadele ei saanud, kuigi need alad peaksid nüüd Pirita elanikule suisa kohustuslikud olema - a ma teen selle ükskord tasa. Käisin hoopis jõulukinke valmistamas. Täitsa tore mökerdamine oli ja kui palju see mu loovnägemist laiendas - kui huvitavaid asju saab lihtsate võtetega teha! Ja isetegemise lust on ikka selline positiivne teraapia, et oh-oh-oh! Ka seltskond on oluline. Minul oli seltkond suurepärane ja ma õppisin paljut - nii oma kätega tegema, kui ka osa asjadele maailmas teisiti vaatma. Valmis rida toerdaid asju, mida sõpradele jaoks kingikotti poetada. Koju jõudsin pimedas ja hea meel oli tehtud tööst. Hm, mismoodi saaks seda tunnet igasse päeva? Kahjuks ei jõua toredate asjadega iga päev tegeleda. Või õigemini - mul on nii palju toredaid asju, millega tegeleda, et päev jääb lühikeseks. Kallis Jõulumees - palun Sinult ikka jälle ühte ja sama (teiste asjade hulgas) - tee mu päeva üks tund juurde palun!
***
Reedeõhtune külaline jättis endast maha kommipuru ja mis-seal-siis-ikka oleku. Tund tiksus täis ja ... see suhe on nüüd taandunud selliseks nagu ma soovinud olen. Hea on teada, et nii on ja et ma ise tegin valiku. Samas - kui ei osata küsida, vat siis ei anna vastuseid ka.
***
Mõnikord ma ikkagi purunen. Lahustun ümbrusesse ja olen õnnetu pusa puntras põrandal. Täitsa tahan õnnetu olla. Ju siis on see seisund edasiliikumiseks vaja. Oluline, et siis selles hetkes püsida. Lasta see õnnetu mina põhjani välja ja siis tasapisi end taas kokku korjata. Kahju, et kohe ei meenu - päike pole kuskile kadunud, homme tõuseb ja valgustab jälle.
Või - otsi kohe oma Coelho üles ja loe, loe, loe. See on tõeline palsam ja paitab su ai!-saanud egot. Või loe iseend, oled ju teadlik, mis ja kuidas. Aga jah, mõnikord ma purunen ...
***
Hetkenauding. Hetkemõnu. Hetkeilu. Hetkerõõm.
Ma olen rõõmus. Ma olen nii rõõmus, et mul on suisa raske seda rõõmu kanda. Ma paiskun selili voodile ja mu selg on rõõmus ja rõõmus selg teeb voodi rõõmsaks. Mul on nii suur rõõm, et see valgub lõputu joana igast mu keharakust. Mu silmad on rõõmsad, mu suu on rõõmus, mu juuksed on rõõmsad. Rääkimata kätest -jalgadest. Mu tuba saab üleni rõõmu täis ja rõõm valgub uksest teistesse ruumidesse, läbi välisukse õue ja ümber mu maja. Ma olen nii rõõmus, et seda rõõmu on raske üksi kanda. Ja nii ma lasen sel valguda üle lumise tänava igasse suunda ja laiali ilma. Olge rõõmsad!
***
Mul käis päkapikk :D ja nüüd ma lähen nautlen ja pakun seda päkapikukraami kabineti-naabritele ka.
***
Pühapäev - loomingu päev.
Nautisin kaunist ilma. Tõsi - uiskudele ega suuskadele ei saanud, kuigi need alad peaksid nüüd Pirita elanikule suisa kohustuslikud olema - a ma teen selle ükskord tasa. Käisin hoopis jõulukinke valmistamas. Täitsa tore mökerdamine oli ja kui palju see mu loovnägemist laiendas - kui huvitavaid asju saab lihtsate võtetega teha! Ja isetegemise lust on ikka selline positiivne teraapia, et oh-oh-oh! Ka seltskond on oluline. Minul oli seltkond suurepärane ja ma õppisin paljut - nii oma kätega tegema, kui ka osa asjadele maailmas teisiti vaatma. Valmis rida toerdaid asju, mida sõpradele jaoks kingikotti poetada. Koju jõudsin pimedas ja hea meel oli tehtud tööst. Hm, mismoodi saaks seda tunnet igasse päeva? Kahjuks ei jõua toredate asjadega iga päev tegeleda. Või õigemini - mul on nii palju toredaid asju, millega tegeleda, et päev jääb lühikeseks. Kallis Jõulumees - palun Sinult ikka jälle ühte ja sama (teiste asjade hulgas) - tee mu päeva üks tund juurde palun!
***
Reedeõhtune külaline jättis endast maha kommipuru ja mis-seal-siis-ikka oleku. Tund tiksus täis ja ... see suhe on nüüd taandunud selliseks nagu ma soovinud olen. Hea on teada, et nii on ja et ma ise tegin valiku. Samas - kui ei osata küsida, vat siis ei anna vastuseid ka.
***
Mõnikord ma ikkagi purunen. Lahustun ümbrusesse ja olen õnnetu pusa puntras põrandal. Täitsa tahan õnnetu olla. Ju siis on see seisund edasiliikumiseks vaja. Oluline, et siis selles hetkes püsida. Lasta see õnnetu mina põhjani välja ja siis tasapisi end taas kokku korjata. Kahju, et kohe ei meenu - päike pole kuskile kadunud, homme tõuseb ja valgustab jälle.
Või - otsi kohe oma Coelho üles ja loe, loe, loe. See on tõeline palsam ja paitab su ai!-saanud egot. Või loe iseend, oled ju teadlik, mis ja kuidas. Aga jah, mõnikord ma purunen ...
***
Hetkenauding. Hetkemõnu. Hetkeilu. Hetkerõõm.
Ma olen rõõmus. Ma olen nii rõõmus, et mul on suisa raske seda rõõmu kanda. Ma paiskun selili voodile ja mu selg on rõõmus ja rõõmus selg teeb voodi rõõmsaks. Mul on nii suur rõõm, et see valgub lõputu joana igast mu keharakust. Mu silmad on rõõmsad, mu suu on rõõmus, mu juuksed on rõõmsad. Rääkimata kätest -jalgadest. Mu tuba saab üleni rõõmu täis ja rõõm valgub uksest teistesse ruumidesse, läbi välisukse õue ja ümber mu maja. Ma olen nii rõõmus, et seda rõõmu on raske üksi kanda. Ja nii ma lasen sel valguda üle lumise tänava igasse suunda ja laiali ilma. Olge rõõmsad!
***
Mul käis päkapikk :D ja nüüd ma lähen nautlen ja pakun seda päkapikukraami kabineti-naabritele ka.
Kommentaarid
Postita kommentaar