Mõtlen

Eile oli kirjutamise kursuse viimane loeng. Kõige huvitavam ka. Rääkisime kirjutamise motivatsioonist. Lektor, psühholoogiaalase taustaga, kirjeldas ühte lugu: abielunõustamisel paar. Mees ei kannata pingeid suhetes, naisega ei räägi, kogu oma valu valab välja loomingusse. Teosed on uhked ja näitus saab suure poolehoiu. Aga suhe ei toimi. Sest inimesed ei räägi omavahel. Kardetakse. Ja siis? Tuleb minna põhjani. Kuidas? Muudkui esitad endale küsimusi: "mis siis?" ja "mis siis saab?" - nii lõpuni välja ja ei juhtugi muud, kui saad kätte selguse. Köki-möki, onju? Nii et iga probleem, iga murekene, iga valu tuleb lõpuni lahti mõelda.
Teinekord võib olla loomise aluseks suvaline suhteemotsioon.
Mõni rõõmustab hullupööra, saab energiat ja muudkui loob.
Mulle meeldib bussis sõites aeg maha võtta ja lasta mõtetel vabalt tulla ja minna. Ja siis juhtub vahel, et ei jõua nii kiiresti arvuti taha, kui vaja, et kohe kõik mõttetilgad kas või märksõnadega kirja panna.
Mis mind motiveerib? Mul on seesmine vajadus jutustada lugu. Oma lugu. Üks lugu ootab oma järge ja mul tuleb teha selleks valikud: millal võtan aja? kus on see rahupaik, kus seda tippimist saan segamatult teha?
Mind motiveerib ka see, et seda virtuaalset päevikut loetakse.
Eilne ülesanne oli kirjeldada ühte tuttavat või tuntud isikut - miks meeldib? mis on temas erilist? Lektor küsis hiljem meilt märksõnu kirjeldatu kohta. Minu kirjeldus kõlas nii: tegemist on äärmiselt põhjaliku ja sügava inimesega. Tema teoseid iseloomustab nüansirohkus, oskus keeruline asi väga lihtsaks ja arusaadavaks teha. Isik on lummav, Meister sõna otses mõttes.
Ja siis selgus, et tegemist oli projetsiooni-ülesandega: lektori sõnul kirjeldasime me nende sõnade läbi iseennast... Mina, muide, kirjeldasin Paulo Coelho't...

Kas minus on seda sügavust, mida Coelhos tunnetan, elukogemust ja kirgastumist? Meeldin ma iseendale?

Jutustan Oma Lugu.