Haldjate ärkamise aegu

Pisikesed lilletaimed sirutuvad vaatama üle kasvupoti ääre. Kasvamine on hoogne ja lustlikult roheline. Minu ülesanne on vaid ergutada veevihmaga ja öelda, kui tublid ja vahvad nad on.
Nii see ereroheline maagia mu elamises muudkui kasvab ja areneb. Väärikad toataimed jälgivad mu asjatamist pisitaimedega ja lunivad omakorda tähelepanu. Difenbaahia ägiseb nurgas oma kõrguses ja vaatab oma tähniliste lehtedega küsivalt otsa: millal? Laupäeval, sõbrake! Laupäeval teen ta poole lühemaks, annan uue poti ja mulla, et uuesti mõnuleda selles rõõmsas auras. Jah, nad ootavad aega, et õue saada. Kui kord oled olnud, siis jäädki igatsema - tean omast käest. Paar kuud tuleb veel toas vastu pidada.
Näib, et mu lillede elus on veel keegi, kes neid hoiab ja sõnumitega hellitab. Naastes hallist päevast, on nende rahulik olek ütlemata hea ja toetav. Mu kelmikas olemises naljatavad omamoodi kaasa - jõulu-liputaja-kaktus on päris kindlasti meessoost: ainsa õie värv on särav ja meelitav, nagu mõne mehe mesised ja paljulubavad sõnad.
Kuuking hoiab kiivalt oma kahteist õit... Neis tumeroosa-violetsetes kaunitarides vist elutsevadki haldjad. Tillukesed, Tinker-Belli tujudega armsad olevused, kelle pai paneb unes nägema kõike seda, millest ihalenud oled. Ja ka seda, millest ärkamine on kas tõeline vaev või kiire häbipuna pöörane.
Nüüd on haldjate virgumise aeg, et aktiivsemalt kasvamist torkida ja julgustavalt sundida muudatustele vastu minema.
Lähed? Ikka :) Kui taustaks on koht kus tüdimatult olla, mille toetust on tunda ka eemal viibides, siis jah, olen valmis minema.
Haldjate ärkamise aegu.