Unistuste peegli taga
Mis moodi maitseb unistus? Milliselt lõhnab?
Tajusin mõni aeg tagasi, et täide läinud unistusel on kibehapu maitse. See, millele kunagi roosad tiivad ja haldjaliku sädeluse oled andnud, naaseb su ukse taha ükskord kuivetunud ja nahkjana, läbini vihmahallina, kandes endas niiskuse maitset.
Milles asi?
Pakud sellele vaevatule, keda esialgu tunda ei taha, rääkimata sisse laskmisest, lõpuks tassikese rooibose teed. Ja otsustad kuulata.
Kuulata oma unistust.
Vaagida, mis hetkel miskit valesti läks ja mismoodi teda aidata nii, et vastasistuja silmad... oot, need on ju mu enda silmad, selles lohutus ja määrdunud hallis kujus!
Vaataksid nagu iseendale otsa ja ilm pöörleb hetkega tornaadona su ümber: vurrkann, lelud, algkooli tunnistus, joonistusvihik, klaveriklahvid, võimlemislint, näod, terve nägude riba, nii lõputuna, nii hämmastavana ja hetkeks mõtlen, kas ma hakkan surema? See on minevik, mis mu ümber tiirleb, mille konksud on sügavas mu ihus ja millest ma lihtsalt vabaneda ei ole suutnud. Tunnistan - ei ole tahtnudki.
Ja nii satungi peeglitagusesse maailma. Linnuvidin, igavesti roheline ja lokkav loodus, sädelevad üllatusmunad pea iga lillepuhma juures. Nagu Alice Imedemaal, mõtlen ja naeran selle mõtte üle. Naeran iseenda üle.
Mõtted miksivad erinevaid küsimusi, ent elevus värvilisest ilmast pulbitseb sees ja ümber, keskenduda on keeruline. Hüppan paar keksusammu ja jään jahmununa seisma. Keks? Minu eas? Silman, et kannan roosasid põlvikuid, mida mul mitte kunagi pole olnud ja punaseid kingi... Roosamannavahu värvi kleit, millel ees punane ilulehv. Mina? Alice... või kes siis?
Tõttan mööda teed, sest pean enne õhtut kohal olema. Aga kuhu? On lihtsalt teadmine.
Vasakul, üsna teeraja lähedal on ajahambast puretud känd, mille tugevaid juuri katab roheline sammal. Otsustan lähemalt uurida. Kännul tiirutab ämblik, kogen kanaihu ja värinat, ämblik peatub ja näib, et vaatab mulle otsa. "No mis sa passid? Ei tunne ära või? Ma olen see sama must-kole-ämblik, kelle sa kuuma veega vannitorust ükskord alla loputasid. Ma olin nii võimas, sest sa kartsid mind ja muudmoodi sa minust ju jagu ei saanud, kui pidid veejõudu kasutama." "???" "Mõtleks, mis ma kõik oleksin võinud sulle teha. Mäletad, mida mõtlesid? Et kindlasti olen mürgine ja tulen nimme öösel su voodisse, et sind naksata. Tobedus! Täielik tobedus, sa oled nii tobe! Ja sa oled nii kole oma roosades põlvikutes. Tobe ja kole". Ämblik torises veel mõnda aega, pööras siis selja ja liikus käbedalt üle kühmulise pinna kännu teise serva.
Keegi sosistas: "Palu andeks, palu ruttu andeks, enne kui ta kännuprakku kaob." "Hei, sina, ämblik! Palun anna mulle andeks, mul on nii kahju, et ma tookord nii rumalastsi mõtlesin ja käitusin. Anna mulle andeks." Ämblik oli kadunud.
Hingan sügavalt selle maailma rõõmsat õhku sisse ja tunnen end korraga kergemana, palju kergemana kui enne. Vaatan enda ümber, et näha salapärast sosistajat, ent mitte kedagi ei ole.
Kõpsutan siis punastes kingades teed mööda edasi.
Eemal paremal pool paistab puudesalu, mille ees päikeses sillerdav veesilm. Lähemale jõudes näen, et veepind on peaaegu täielikult kaetud vesiroosidega. Kuulen, kuidas keegi leelotab. Hääl tuleb veesilma ääres kasvavaist kõrkjaist. Astun rajalt ja liigun hääle suunas. Ilus meloodia on. Nii haarav, et suisa kisub enda poole. Nagu manget. Ja siis ma näengi teda ... Laul katkeb. "Tule lähemale, ma juba ootasin sind". Teen mõned sammud ja siis on ta mu silme ees kogu oma täiuslikus ilus. Esialgu ripun ta silmades, mis on mandlikujulised, täis merevaigu pehmet sära. Kõrged põsesarnad ja roosa roosi tooni meelad huuled. Veatu nahk, mida päike pehmelt paitab, pikad heledad juuksed, mis otstes iseenesest keerduvad spiraaljaiks lokkideks. Nii ilus, et ma sosistan peaaegu hääletult: "Tahan sinu moodi olla." Roosisuu vormib endast välja heleda ja kerge naeruvulina. "Usu, sa ju oledki juba selline." Kributan kulme. "No tule kummardu ja vaata". Ununes hoiatus, et kui vee kohal end vaatad, haarab näkk sinust ja viib vetesügavusse. Astun peaaegu oma punastes kingades vette, kummardun vaatama. Esialgu ei näe ma mitte midagi - vee all hõljuvad taimed on graatsilised, vilkad kalamaimud liiguvad sünkroonis ja siis ... Liivaribal mere kaldal kõnnib üks naine. Ilm on sügisene, ent hele. Madalad mahulised pilved tõttavad tuules pahuralt edasi, nagu ei tahaks minna sinna, kuhu neid tõugatakse. Meri on rohekashall, päikse sillerdused värvivad meresiilud hõbedaseks ja lainete rahutud vood tõttavad võidu pleekinud kalda poole. Naine astub mõõdetud sammudes otse minu suunas. Hakkan nägema detaile: ta kannab pahkluudeni ulatuvat puuvillast tumehalli satsidega seelikut, mille alläär tantsib tuules ümber heledatesse nahksaabastesse kängitsetud jalgade. Seljas pisut suur, helesinist värvi meestekampsun, juukseid katmas narmastega sinine pearätt, mille alt on paar heledat juuksesalku välja pugenud ja naudivad omakorda vabadust. Taamal, paralleelselt merega jookseb kuldne labrador, hambus roigas. Ta hüpleb naiseni ja paneb roika ta jalge ette maha. "Tahad mängida? Muidugi tahad." Naise hääl on meloodiline ja rahulik. Ta haarba maast roika ja heidab selle nii kaugele merre kui suudab. Noor koer klähvib rõõmust ja tõttab läbi valge lainesäbru roikale järgi. Naine tuleb edasi. Mu süda põksub ärevalt, ma ei teagi, mispärast. See koht... koer... Naine astub nõtkelt ja otsustavalt. Juba seletan ta nägu ja rahulolu kiirgavat ilmet, siis silmi - taevasiniseid selgeid silmi ja ma tardun. Ei saa liigutada, ei saa rääkida, hingamine on vaev. Süda taob nii, et polegi midagi peale südame. Jälle ütleb keegi: Ära karda, püsi vagusi, ära karda. Naine muudkui sammub ja sammub ja mina olen halvatuna otse ta teel ees. Ta hõikab koera, lahti laskmata mu pilgust. Umbes kakskümmend sammu minuni, neliteist, kuus, üks... naine sammub otse minust läbi. Ahmin õhku, hetk ajatut ja olematut. Olemisest taas aimu saanuna, on mu ees tühi tuuline rand, pöördun ümber ja näen päikesesulas eemalduvat kogu, koer mängimas nüüd tuulega võidu naise seelikusabas.
Istun murumättal, pea käib ringi. Näpistan iseennast - ehk on see kõik unes? Valus on, järelikult - päriselt.
Näkk vaatab mind uurivalt oma meekarva silmadega ja naeratab siis. "Ma arvan, et sul on nüüd aeg edasi minna, eks ole?" Tõusen ja pöördun minekule. "Hei, ära unusta, mida nägid - hoia see endas alles, ka siis, kui enam ei usu. Lubad mulle?"
"Ma ei unusta. Mitte iialgi. Luban." Teel tagasi, ei tea ma korraga, kus suunast tulin ja kuhu pidin minema. Üks roosa põlvik on pisut lontis, sikutan selle üles. Hakkan astuma. Mul ei olegi praegu sihti, ega suunda, vahel on sihitult põnevamgi liikuda, et näha, kuhu välja jõuan.
Olen veel nähtu lummuses ja ei pane ümbrust tähele. Korraga näen ees puulatvadest kaarduvat rohelist tunnelit. Selles on mõõtmatut rahu ja mõnusat jahedust. Kõhklematult sisenen tunnelisse. Oksteis siutsuvad nähtamatud linnud ja üksikud päiksekiired on pugenud läbi pehme rohelise lehevaiba. Turvaline ja tubane. Puude tunneli lõpus näen ust. Sellel on oksast painutatud sang, asetan sellele käe ja enne kui tõmban, seiskan aja. Kuulan rahustavat lehesabinat ja lindude lulli, hetk enne... haaran tugevamini oksakeerust ja avan ukse.
Istun taas köögilaua taga. Teetass mu ees laual on tilgatu. Olen ihuüksi, vaid vaikus piniseb kõrvus. Äkki tunnen vaevuaimuvat kannikeste lõhna, oma unistuste lõhna.
Tajusin mõni aeg tagasi, et täide läinud unistusel on kibehapu maitse. See, millele kunagi roosad tiivad ja haldjaliku sädeluse oled andnud, naaseb su ukse taha ükskord kuivetunud ja nahkjana, läbini vihmahallina, kandes endas niiskuse maitset.
Milles asi?
Pakud sellele vaevatule, keda esialgu tunda ei taha, rääkimata sisse laskmisest, lõpuks tassikese rooibose teed. Ja otsustad kuulata.
Kuulata oma unistust.
Vaagida, mis hetkel miskit valesti läks ja mismoodi teda aidata nii, et vastasistuja silmad... oot, need on ju mu enda silmad, selles lohutus ja määrdunud hallis kujus!
Vaataksid nagu iseendale otsa ja ilm pöörleb hetkega tornaadona su ümber: vurrkann, lelud, algkooli tunnistus, joonistusvihik, klaveriklahvid, võimlemislint, näod, terve nägude riba, nii lõputuna, nii hämmastavana ja hetkeks mõtlen, kas ma hakkan surema? See on minevik, mis mu ümber tiirleb, mille konksud on sügavas mu ihus ja millest ma lihtsalt vabaneda ei ole suutnud. Tunnistan - ei ole tahtnudki.
Ja nii satungi peeglitagusesse maailma. Linnuvidin, igavesti roheline ja lokkav loodus, sädelevad üllatusmunad pea iga lillepuhma juures. Nagu Alice Imedemaal, mõtlen ja naeran selle mõtte üle. Naeran iseenda üle.
Mõtted miksivad erinevaid küsimusi, ent elevus värvilisest ilmast pulbitseb sees ja ümber, keskenduda on keeruline. Hüppan paar keksusammu ja jään jahmununa seisma. Keks? Minu eas? Silman, et kannan roosasid põlvikuid, mida mul mitte kunagi pole olnud ja punaseid kingi... Roosamannavahu värvi kleit, millel ees punane ilulehv. Mina? Alice... või kes siis?
Tõttan mööda teed, sest pean enne õhtut kohal olema. Aga kuhu? On lihtsalt teadmine.
Vasakul, üsna teeraja lähedal on ajahambast puretud känd, mille tugevaid juuri katab roheline sammal. Otsustan lähemalt uurida. Kännul tiirutab ämblik, kogen kanaihu ja värinat, ämblik peatub ja näib, et vaatab mulle otsa. "No mis sa passid? Ei tunne ära või? Ma olen see sama must-kole-ämblik, kelle sa kuuma veega vannitorust ükskord alla loputasid. Ma olin nii võimas, sest sa kartsid mind ja muudmoodi sa minust ju jagu ei saanud, kui pidid veejõudu kasutama." "???" "Mõtleks, mis ma kõik oleksin võinud sulle teha. Mäletad, mida mõtlesid? Et kindlasti olen mürgine ja tulen nimme öösel su voodisse, et sind naksata. Tobedus! Täielik tobedus, sa oled nii tobe! Ja sa oled nii kole oma roosades põlvikutes. Tobe ja kole". Ämblik torises veel mõnda aega, pööras siis selja ja liikus käbedalt üle kühmulise pinna kännu teise serva.
Keegi sosistas: "Palu andeks, palu ruttu andeks, enne kui ta kännuprakku kaob." "Hei, sina, ämblik! Palun anna mulle andeks, mul on nii kahju, et ma tookord nii rumalastsi mõtlesin ja käitusin. Anna mulle andeks." Ämblik oli kadunud.
Hingan sügavalt selle maailma rõõmsat õhku sisse ja tunnen end korraga kergemana, palju kergemana kui enne. Vaatan enda ümber, et näha salapärast sosistajat, ent mitte kedagi ei ole.
Kõpsutan siis punastes kingades teed mööda edasi.
Eemal paremal pool paistab puudesalu, mille ees päikeses sillerdav veesilm. Lähemale jõudes näen, et veepind on peaaegu täielikult kaetud vesiroosidega. Kuulen, kuidas keegi leelotab. Hääl tuleb veesilma ääres kasvavaist kõrkjaist. Astun rajalt ja liigun hääle suunas. Ilus meloodia on. Nii haarav, et suisa kisub enda poole. Nagu manget. Ja siis ma näengi teda ... Laul katkeb. "Tule lähemale, ma juba ootasin sind". Teen mõned sammud ja siis on ta mu silme ees kogu oma täiuslikus ilus. Esialgu ripun ta silmades, mis on mandlikujulised, täis merevaigu pehmet sära. Kõrged põsesarnad ja roosa roosi tooni meelad huuled. Veatu nahk, mida päike pehmelt paitab, pikad heledad juuksed, mis otstes iseenesest keerduvad spiraaljaiks lokkideks. Nii ilus, et ma sosistan peaaegu hääletult: "Tahan sinu moodi olla." Roosisuu vormib endast välja heleda ja kerge naeruvulina. "Usu, sa ju oledki juba selline." Kributan kulme. "No tule kummardu ja vaata". Ununes hoiatus, et kui vee kohal end vaatad, haarab näkk sinust ja viib vetesügavusse. Astun peaaegu oma punastes kingades vette, kummardun vaatama. Esialgu ei näe ma mitte midagi - vee all hõljuvad taimed on graatsilised, vilkad kalamaimud liiguvad sünkroonis ja siis ... Liivaribal mere kaldal kõnnib üks naine. Ilm on sügisene, ent hele. Madalad mahulised pilved tõttavad tuules pahuralt edasi, nagu ei tahaks minna sinna, kuhu neid tõugatakse. Meri on rohekashall, päikse sillerdused värvivad meresiilud hõbedaseks ja lainete rahutud vood tõttavad võidu pleekinud kalda poole. Naine astub mõõdetud sammudes otse minu suunas. Hakkan nägema detaile: ta kannab pahkluudeni ulatuvat puuvillast tumehalli satsidega seelikut, mille alläär tantsib tuules ümber heledatesse nahksaabastesse kängitsetud jalgade. Seljas pisut suur, helesinist värvi meestekampsun, juukseid katmas narmastega sinine pearätt, mille alt on paar heledat juuksesalku välja pugenud ja naudivad omakorda vabadust. Taamal, paralleelselt merega jookseb kuldne labrador, hambus roigas. Ta hüpleb naiseni ja paneb roika ta jalge ette maha. "Tahad mängida? Muidugi tahad." Naise hääl on meloodiline ja rahulik. Ta haarba maast roika ja heidab selle nii kaugele merre kui suudab. Noor koer klähvib rõõmust ja tõttab läbi valge lainesäbru roikale järgi. Naine tuleb edasi. Mu süda põksub ärevalt, ma ei teagi, mispärast. See koht... koer... Naine astub nõtkelt ja otsustavalt. Juba seletan ta nägu ja rahulolu kiirgavat ilmet, siis silmi - taevasiniseid selgeid silmi ja ma tardun. Ei saa liigutada, ei saa rääkida, hingamine on vaev. Süda taob nii, et polegi midagi peale südame. Jälle ütleb keegi: Ära karda, püsi vagusi, ära karda. Naine muudkui sammub ja sammub ja mina olen halvatuna otse ta teel ees. Ta hõikab koera, lahti laskmata mu pilgust. Umbes kakskümmend sammu minuni, neliteist, kuus, üks... naine sammub otse minust läbi. Ahmin õhku, hetk ajatut ja olematut. Olemisest taas aimu saanuna, on mu ees tühi tuuline rand, pöördun ümber ja näen päikesesulas eemalduvat kogu, koer mängimas nüüd tuulega võidu naise seelikusabas.
Istun murumättal, pea käib ringi. Näpistan iseennast - ehk on see kõik unes? Valus on, järelikult - päriselt.
Näkk vaatab mind uurivalt oma meekarva silmadega ja naeratab siis. "Ma arvan, et sul on nüüd aeg edasi minna, eks ole?" Tõusen ja pöördun minekule. "Hei, ära unusta, mida nägid - hoia see endas alles, ka siis, kui enam ei usu. Lubad mulle?"
"Ma ei unusta. Mitte iialgi. Luban." Teel tagasi, ei tea ma korraga, kus suunast tulin ja kuhu pidin minema. Üks roosa põlvik on pisut lontis, sikutan selle üles. Hakkan astuma. Mul ei olegi praegu sihti, ega suunda, vahel on sihitult põnevamgi liikuda, et näha, kuhu välja jõuan.
Olen veel nähtu lummuses ja ei pane ümbrust tähele. Korraga näen ees puulatvadest kaarduvat rohelist tunnelit. Selles on mõõtmatut rahu ja mõnusat jahedust. Kõhklematult sisenen tunnelisse. Oksteis siutsuvad nähtamatud linnud ja üksikud päiksekiired on pugenud läbi pehme rohelise lehevaiba. Turvaline ja tubane. Puude tunneli lõpus näen ust. Sellel on oksast painutatud sang, asetan sellele käe ja enne kui tõmban, seiskan aja. Kuulan rahustavat lehesabinat ja lindude lulli, hetk enne... haaran tugevamini oksakeerust ja avan ukse.
Istun taas köögilaua taga. Teetass mu ees laual on tilgatu. Olen ihuüksi, vaid vaikus piniseb kõrvus. Äkki tunnen vaevuaimuvat kannikeste lõhna, oma unistuste lõhna.
Kommentaarid
Postita kommentaar