Kaua oodatud (katkend)
"Jo-ris...", sosistas Valter pöörates end magava naise poole. Virgununa lühikesest ja rahutust unest, leides end võõrast toast, võõrast voodist, meenus talle eilne päev, mis pildiseeriana suletud laugete ees uuesti elustus ning niuetes suikunud mõnu äratasid: pika tervisesörgi lõpumeetrid lühikesel liivariribal, nii igapäevaseks muutunud ja alaliselt tühjal rannal. Kummaliselt eemale tõukavalt ja samas uudishimulikult tõmbavalt nägi ta liival istumas naist, kes meretuule jahedate voogude eest enda õlgadest kõvasti kinni hoidis, pilk suunatud kaugemale kaugusest. Ta enda jooksusammude rütmi aeglustus ja hetkeline kõhklus: ümberpöörata või edasi joosta? Kui kohkunud oli see merd täis silmapaar reaalsusesse kukkununa nähes rannal veel kedagi...
Häbematu oleks vabandamata edasi joosta, mõtles mees ja nii ta peatuski, teadmata mida öelda, kuidas olla.
Naine silus ühe lendleva juuksesalgu kõrva taha ja vastas mehe pilgule avaralt ja julget: "Mõnus ilm, eks ole?"
Edasi käis kõik nii nagu ameerika filmis. Valter meenutas naise muigesse tõusnud suud ja see pani praegugi ta südame kiiremini põksuma. Näis, nagu oleks teda seal rannal oodatud. Lihtsalt ja soojalt oli naine öelnud oma nime ja maininud, et oma esimesel saarel olemise päeval ei lootnud ta rannast küll peale teokarpide midagi muud leida.
Naine tõusis, haarates liivalt kaasa roosa termoskruusi ja pöördus minekule. Hetke ajel pööras ta pea: "Kas tead, siinsed loojangud on maagiat täis."
Valter jälgis naise mõõdetuid samme eemal, puude vahelt paistva maja poole. Ta oli segaduses, kas see oli kutse või... Jooksumärg ihu lasi meretuulel meelde tuletada, et kuigi on kevad, ei ole veel aeg end suviselt tunda.
Mees alustas kerget sörki ja pöördus enne rabisevat roostikutukka väiksele rohtunud teele, mis jõnksles läbi kadakapõõsaste ja nende vahel toitu otsivate tokerja villaga lammaste.
Päev möödus nii, et tahtmatult koperdas mõte rannal kohatud naisele. Joris. Mis kummaline nimi. Kes ta on? Valter sõitis oma maasturiga keskusesse poodi, jättes nagu tavaliselt enamik asju ostmata. Hajameelsena vastas ta Marko kõnele: "Jah, kõik on hästi. Ei, ma arvan, et ma veel ei tule. ... Jah. Selge. Kuule, ega sa ei tea, kes... ah, ei midagi. Olgu, helistan."
Ajutises elamises tagasi, üritas ta süveneda raadio-uudistesse. Napp eine sees, võttis mees kohvikruusi ja väljus suvemaja ette, punguva sirelipõõsa all olevale ajapingele trotslikult vastu punnivale sepistatud pingile istuma. Kõrgel lendlevate pääsukeste ülemeelikud trillerdused ja tuulepuhangud mändide võrades tekitasid tunde, et ajal puudub mõõde ja tähtsus. Mõtted liikusid oma rada ja tõstid esile pisut ootamatult kõik valusa. Ta mõtles Mairele ja Kaisale. Kallitele, kelle surmast saab pea aasta. Ta pööras pilgu saunamaja kõrvalt paistva vildaka ja kollast värvi kooruva liivakasti poole. Hetkeks tundus, nagu oleks ta näinud seal tüdrukut toimetamas, roosa pearäti nurk tuules uhkelt püsti heledate juuste kohal, väike suu rääkimas nähtamatute sõpradega ja käed kühveldamas liiva kollasesse ämbrisse. Rinnus näpistas tühjus. Füüsiline valu segatuna higelise valuga. Kokteil, mis tuleb määratuil lõpuni juua.
Valter hingas sügavalt sisse ja viis mõtted teadlikult mujale.
Joris. Mis kell on? Millal päike loojub? Kas peaksin minema või oleks minek nii läbinähtav? Ah, homme jooksen rannale ja näis siis.
Valter helistas õele ja kordas üle varem sõbrale öeldu: temaga on kõik hästi, ja ei, ta ei ole kindel, millal linna naaseb.
Aprillipäev edenes vaevaliselt nagu alles harjudes, et valgust jagub kauemaks. Loodus pidi ju kõik asjad ära toimetama: uute taimede sirgumise, pungade pakitsuse, putukate-mutukate siia-sinna tormlemise ja veel miljon tillukest ülitähtsat asja. Kevad. Kevad sirutas kaela ja raputas oma noort keha. Just nüüd, just praegu, naudi, inimene!
Päikese vajudes ja endale õieti aru andmata, haaras Valter esikunagist tumesinise dressipluusi, heitis selle hooletult üle õla ja sammus kindlate sammudega hoovist välja. Lambad olid endiselt karjamaal, aga kogunenud ühte punti, mis nüüd, meest nähes segamini määgima hakkas. Mees muigas, näis nagu oleks lambad isekeskis omavahel arutanud, et "mää, kuhu ta läheb, kas te teate? mä-ä-äää." Talled surusid end tuge ja sooja otsides emade ligi.
Kadakaridade vahel helendas õhtupäikeses meri. Tüünete tõmmetega laskusid hommikul nii erinevat pilti pakkunud lained randa. Otsekui tehes aset, paitades pehmelt luitunud liiva. Rahulikud sõõmud ja laskuv päike. Siis märkas ta naist. Naine lähenes rannale pehmete, kergelt õõtsuvate sammudega. Valterile näis nagu sel kitsal liivaribal saavad kokku kaks, kes on ühte loodud - sinihall vesi ühelt poolt ja merevärvi silmadega naine teiselt poolt. Ebamaine ja samas lummav vaatepilt. Selline tunne nagu vaataks salaja pealt. Valteri süda tagus. Mees, kamoon! sisendas ta endale. Nõidust ei eksisteeri.
Naine tõsti käe ja viipas äratundmise märgiks mehele. See oli kui otsene lubadus ja Valter astus söakalt naisele vastu.
"Tere".
"Näed, jõudsimegi päris õigeks ajaks."
Naine pöördus otse loojangusse. Mees silmitses ta profiili. Naine ei olnud ei ilus ega inetu. Pigem lummas tema olek, miski, mis temast merre sulavale päiksele vastu kumas - ühteaaegu rõõmsat ja vaikset heledust, samas kerget nukrust. Valter pidi endale tunnistama, et polnud kogu saarel viibitud aja jooksul loojangut näinud. Polnud tahtmist, õigemini polnud see talle meeldegi tulnud. Seistes nüüd naise kõrval tajus ta täie selgusega looduse kohalolekut ja midagi seletamatut ning loomulikku, teadmine, et nii peabki ja nii on ainuõige.
Vaikides seisid nad seal õlg õla kõrval ja jälgisid päeva lõppemist. Lindude sidin oli vaibunud, ka lambaid polnud enam kuulda. Meri hoidnuks kui hinge kinni. Päikese ja mere ühinemise hetk. Pastelne roosa õhetus veel greibipunasena aimuva vee kohal, lainevaiba vaikne õõtsumine. Kõik. Nad olid kui armastajate üheksaamise vaikseiks tunnistajaiks.
Naine hingas sügavalt sisse ja ütles: "Lähme. Sa teed jood? Või eelistad kohvi?"
Nii loomulik tundus selle juuksed sinisesse narmastega pearätti mähitud, pikas, jalge ümber mänglevas seelikus ja pisut lotendavas kampsunis peituva naisega kaasa minna.
Majale lähenedes ütles naine, et oli saabunud eile õhtul ja alles üritab maja endaga sõbraks saada.
Avanud välisukse, lõi toast vastu pahvakuna sooja õhku. Mees polnud märganudki, et õhtuhämar on karge.
Soojus tõmbas magnetina. Tillukeses köögis küdes pliit. Naine astus selle juurde, avas pliidiukse ja lisas ahjusuhu paar halgu. Pliidil pahises emailkannus keema tõusev vesi. Naine vahetas saapad punaste toasokkide vastu ja vabanes kampsunist ning pearätist.
"Nii siis - tee või kohvi?"
"Mida perenaine ise eelistab?"
"Sellisel juhul tee. Vaarikavarte oma."
Valterile ei meenunud, millal ta taimeteed oli joonud, kas üldse, või pakiteed. Ent loomulik tundus nõustuda naisega, kes väikses elamises sihikindlalt askeldas: ta kallas keema tõusnud vee väiksesse potti, riiulilt klaaspurgist võttis mõned sõrmepikkused oksaraod ja poetas need omakorda keevasse vette. Kaas peale ja pott pliidi keskele.
"Tunne end koduselt", soovitas ta mehele. "Ehk teed kaminasse tule? Mul see hästi ei õnnestu. Veel."
Valter oli tänulik, et sai abiks olla.
"See on sinu suvila?"
"Ei, ühe tuttava oma. Aga ma võin seda kasutada, kui neid ise siin pole."
"Mm. Puhkad?"
"Just. Nädalajagu päevi iseenda jaoks."
"Kõlab hästi. Kust kandist mandrilt oled?"
"Tallinnast ikka."
"Siis me ühe linna inimesed."
"Ja sina? Siin saarel ma mõtlen. Mis teed? Ka puhkad?"
"Võtsin aja maha jah."
Mehe vastus oli napp ja ametlik.Pikemat selgitust anda tundus kohatu. Naine tajus, et praegu pole õige rohkem uurida. Tee oli ära tõmmanud ja ta valas selle välja kahte kõrgesse savikruusi.
"Istume kamina ette, laua taga on nii ametlik olla mu meelest."
Leegid nilpsasid rohmakalt saetud halge, otsekui pirtudades nende puise maitse üle.
"Mmm, suhkurt? Ma ise ei joo suhkruga teed ja seepärast ei küsinud sinu käest ka. Muide, mis su nimi on?"
Kurat! "Valter. Ma vabandan, et ei taibanud ise nime öelda. Aga suhkrut soovin küll."
Ulatanud mehele suhkrutoosi ja jälgides, kuidas mees lisab kaks teelusikatäit suhkurt kruusi, mõtles naine, et mees punutud rotangdiivanil tundub kuidagi tuttav, kuidagi oma, keegi, keda ta on varem kohanud, aga kus? Asetanud suhkrutoosi tagasi lauale, lülitas ta sisse CD-mängija. Õhtuhämar tuba, mida valgustab nüüd juba aplalt puid ahmides kamina leegivalgus ja pliidisuust paistev oranž kuma, lisaks meeldiv tämber akustilise kitarri saatel. Valterisse voolas lausa nähtavalt rahu ja õdusus. Uimasus. Ta mõnules vaikselt, rüübates huvitavamaitselist teed ja tundis rammestust nagu oleks terve päeva rasket füüsilist tööd teinud.
"Valter? Sa näid kuidagi tuttavana. Oih, ära arva, see ei ole mingi klišeemaiguline tutvusesobitus, aga sa tõesti tundud kuidagi tuttav..."
Valter pöördus ja vaatas kõrvalistujale otsa. Nüüd olid naise silmad kerge merevaigutooni varjundiga - neist kumas koos kaminatulega kerget ärevust ja samas haavatavust, sellist, et mees tundis soovi kaitsta, kaitsta praegu seda naist ükskõik mille või kelle eest.
Vastu tahtmist rebis ta pilgu naise silmist.
"Tallinn on suur, kindlasti oleme kuskil kohtunud aga ma ei oska küll öelda."
Et jutuajamist jätkata otsis ta paaniliselt, mis teemat puudutada.
"Mis töö see ära vaevab, et saarele ajab? Tavaliselt on sel ajal ikka Egiptus, Türgi, Kanaari saared moes."
Naine naeratas ja see andis ta näole pehme, suisa kelmika ilme.
"Eks see ikka kontoritöö on. Egiptus? See pole minu jaoks. Ma naudin vaba loodust ja ehedat elu. Mida vähem rahvamassi ja turiste, seda parem. Saarele tulek ongi võimalus olla inimestest eemal, olla iseendaga. Mõtled oma mõtted klaariks ja kuulad seda, mis kõnetab sind su sees ja väljaspool keha."
Joris asetas kruusi kaminaservale. "Mõtled nüüd, et oled ühe kiiksuga tädi otsa sattunud, kes ükskõik kelle oma kotta kutsub ja äraspidist juttu suust välja ajab. Ma ei tea ise ka miks, ent nii tundus kuidagi õige."
Valter pani oma tühja kruusi naise kruusi kõrvale ja pöördus naise poole.
"Joris, ma ei arva, et sa kiiksuga tädi oled. Eks meil igal ole oma kiiksud. Aga üllatav oli näha tavapäraselt tühjal rannal kedagi, kes tundus sinna päriselt kuuluvat. Mulle tundus, et sa oled seal kogu aeg olnud, ent märkasin alles täna. Sind vaadates jääb mulje, et sa oled selle koha pärisosa, oled omas elemendis, kuuluksidki siia. Ja... mul on kuradi hea meel, et ma sind rannal kohtasin, et sa siin oled. Ausalt."
Üle naise näo libises uuesti pehme naeratus, mis muutis näo sulniks ja kutsuvaks. Kuskil eemal voolas muusika oma meloodilisi fraase, kamina praksatused ja pehme lumm, mis mõjus uimastavalt. Soojus ja veel midagi, mille tõmmet adus enne keha kui aju.
Nüüd, kohe, ära lase hetke mööda, mees! Endale täit aru andmata, võttis Valter naise näo ettevaatlikult pihkude vahele. Ta libistas pöidlaotstega üle Jorise põsesarnade ja puudutas pehmeid täidlasi huuli. Vastu vaatav silmapaar oli hetkeks ärev ja üllatunud, ent muutus siis põhjatuks ja lubavaks. Iirised laienesid kaotades peaaegu täielikult tuhakarva tunduva silmavärvi. Ta nihkus naisele lähemale ja surus oma huuled aeglaselt naise suule. Kergelt mekkides, kui veel kord kinnitust küsides, muutus mees intensiivsemaks, surudes lahti pehmelt tukselva suu, kombates keeleotsaga uut ja tundmatut. Suudlus oli pikk ja meelas. Valter nautis naise vastamist, tajudes seda, et ta ei ole mitte võtja, vaid vastas on võrdne. See oli kui mäng, kus üks küsis ja teine vastas ja vastupidi. Aeg seisis. Ja jälgis.
Valter avas silmad ja vabastas suu ning liikus huultega õrnalt nahka puudutades mööda naise kaela kõrva taha tukslevasse õnarusse. "Jo-ris..." Ta lausus nime nii nagu oleks ta seda maitsnud. Jo - sügav ja mahlane, ris - pisut meenutades lapsepõlve rohelise-mummulises paberis iiriskommi Kadriorg. Joris sulas ja lahustus mehe käte vahel olematuks. Sõrmed sasimas kord mehe väljakasvanud karmides juustes ja siis liikumas mööda mehe selga, ikka rahutult üles ja alla, üles, alla. Nii omane, nii erutav, kui paisu taga pulbitsev veesülem, valmistudes rõõmsaks sööstuks, teadmata täpselt, mis ees ootab.
Kui uni, mida kaua oodatud.
Häbematu oleks vabandamata edasi joosta, mõtles mees ja nii ta peatuski, teadmata mida öelda, kuidas olla.
Naine silus ühe lendleva juuksesalgu kõrva taha ja vastas mehe pilgule avaralt ja julget: "Mõnus ilm, eks ole?"
Edasi käis kõik nii nagu ameerika filmis. Valter meenutas naise muigesse tõusnud suud ja see pani praegugi ta südame kiiremini põksuma. Näis, nagu oleks teda seal rannal oodatud. Lihtsalt ja soojalt oli naine öelnud oma nime ja maininud, et oma esimesel saarel olemise päeval ei lootnud ta rannast küll peale teokarpide midagi muud leida.
Naine tõusis, haarates liivalt kaasa roosa termoskruusi ja pöördus minekule. Hetke ajel pööras ta pea: "Kas tead, siinsed loojangud on maagiat täis."
Valter jälgis naise mõõdetuid samme eemal, puude vahelt paistva maja poole. Ta oli segaduses, kas see oli kutse või... Jooksumärg ihu lasi meretuulel meelde tuletada, et kuigi on kevad, ei ole veel aeg end suviselt tunda.
Mees alustas kerget sörki ja pöördus enne rabisevat roostikutukka väiksele rohtunud teele, mis jõnksles läbi kadakapõõsaste ja nende vahel toitu otsivate tokerja villaga lammaste.
Päev möödus nii, et tahtmatult koperdas mõte rannal kohatud naisele. Joris. Mis kummaline nimi. Kes ta on? Valter sõitis oma maasturiga keskusesse poodi, jättes nagu tavaliselt enamik asju ostmata. Hajameelsena vastas ta Marko kõnele: "Jah, kõik on hästi. Ei, ma arvan, et ma veel ei tule. ... Jah. Selge. Kuule, ega sa ei tea, kes... ah, ei midagi. Olgu, helistan."
Ajutises elamises tagasi, üritas ta süveneda raadio-uudistesse. Napp eine sees, võttis mees kohvikruusi ja väljus suvemaja ette, punguva sirelipõõsa all olevale ajapingele trotslikult vastu punnivale sepistatud pingile istuma. Kõrgel lendlevate pääsukeste ülemeelikud trillerdused ja tuulepuhangud mändide võrades tekitasid tunde, et ajal puudub mõõde ja tähtsus. Mõtted liikusid oma rada ja tõstid esile pisut ootamatult kõik valusa. Ta mõtles Mairele ja Kaisale. Kallitele, kelle surmast saab pea aasta. Ta pööras pilgu saunamaja kõrvalt paistva vildaka ja kollast värvi kooruva liivakasti poole. Hetkeks tundus, nagu oleks ta näinud seal tüdrukut toimetamas, roosa pearäti nurk tuules uhkelt püsti heledate juuste kohal, väike suu rääkimas nähtamatute sõpradega ja käed kühveldamas liiva kollasesse ämbrisse. Rinnus näpistas tühjus. Füüsiline valu segatuna higelise valuga. Kokteil, mis tuleb määratuil lõpuni juua.
Valter hingas sügavalt sisse ja viis mõtted teadlikult mujale.
Joris. Mis kell on? Millal päike loojub? Kas peaksin minema või oleks minek nii läbinähtav? Ah, homme jooksen rannale ja näis siis.
Valter helistas õele ja kordas üle varem sõbrale öeldu: temaga on kõik hästi, ja ei, ta ei ole kindel, millal linna naaseb.
Aprillipäev edenes vaevaliselt nagu alles harjudes, et valgust jagub kauemaks. Loodus pidi ju kõik asjad ära toimetama: uute taimede sirgumise, pungade pakitsuse, putukate-mutukate siia-sinna tormlemise ja veel miljon tillukest ülitähtsat asja. Kevad. Kevad sirutas kaela ja raputas oma noort keha. Just nüüd, just praegu, naudi, inimene!
Päikese vajudes ja endale õieti aru andmata, haaras Valter esikunagist tumesinise dressipluusi, heitis selle hooletult üle õla ja sammus kindlate sammudega hoovist välja. Lambad olid endiselt karjamaal, aga kogunenud ühte punti, mis nüüd, meest nähes segamini määgima hakkas. Mees muigas, näis nagu oleks lambad isekeskis omavahel arutanud, et "mää, kuhu ta läheb, kas te teate? mä-ä-äää." Talled surusid end tuge ja sooja otsides emade ligi.
Kadakaridade vahel helendas õhtupäikeses meri. Tüünete tõmmetega laskusid hommikul nii erinevat pilti pakkunud lained randa. Otsekui tehes aset, paitades pehmelt luitunud liiva. Rahulikud sõõmud ja laskuv päike. Siis märkas ta naist. Naine lähenes rannale pehmete, kergelt õõtsuvate sammudega. Valterile näis nagu sel kitsal liivaribal saavad kokku kaks, kes on ühte loodud - sinihall vesi ühelt poolt ja merevärvi silmadega naine teiselt poolt. Ebamaine ja samas lummav vaatepilt. Selline tunne nagu vaataks salaja pealt. Valteri süda tagus. Mees, kamoon! sisendas ta endale. Nõidust ei eksisteeri.
Naine tõsti käe ja viipas äratundmise märgiks mehele. See oli kui otsene lubadus ja Valter astus söakalt naisele vastu.
"Tere".
"Näed, jõudsimegi päris õigeks ajaks."
Naine pöördus otse loojangusse. Mees silmitses ta profiili. Naine ei olnud ei ilus ega inetu. Pigem lummas tema olek, miski, mis temast merre sulavale päiksele vastu kumas - ühteaaegu rõõmsat ja vaikset heledust, samas kerget nukrust. Valter pidi endale tunnistama, et polnud kogu saarel viibitud aja jooksul loojangut näinud. Polnud tahtmist, õigemini polnud see talle meeldegi tulnud. Seistes nüüd naise kõrval tajus ta täie selgusega looduse kohalolekut ja midagi seletamatut ning loomulikku, teadmine, et nii peabki ja nii on ainuõige.
Vaikides seisid nad seal õlg õla kõrval ja jälgisid päeva lõppemist. Lindude sidin oli vaibunud, ka lambaid polnud enam kuulda. Meri hoidnuks kui hinge kinni. Päikese ja mere ühinemise hetk. Pastelne roosa õhetus veel greibipunasena aimuva vee kohal, lainevaiba vaikne õõtsumine. Kõik. Nad olid kui armastajate üheksaamise vaikseiks tunnistajaiks.
Naine hingas sügavalt sisse ja ütles: "Lähme. Sa teed jood? Või eelistad kohvi?"
Nii loomulik tundus selle juuksed sinisesse narmastega pearätti mähitud, pikas, jalge ümber mänglevas seelikus ja pisut lotendavas kampsunis peituva naisega kaasa minna.
Majale lähenedes ütles naine, et oli saabunud eile õhtul ja alles üritab maja endaga sõbraks saada.
Avanud välisukse, lõi toast vastu pahvakuna sooja õhku. Mees polnud märganudki, et õhtuhämar on karge.
Soojus tõmbas magnetina. Tillukeses köögis küdes pliit. Naine astus selle juurde, avas pliidiukse ja lisas ahjusuhu paar halgu. Pliidil pahises emailkannus keema tõusev vesi. Naine vahetas saapad punaste toasokkide vastu ja vabanes kampsunist ning pearätist.
"Nii siis - tee või kohvi?"
"Mida perenaine ise eelistab?"
"Sellisel juhul tee. Vaarikavarte oma."
Valterile ei meenunud, millal ta taimeteed oli joonud, kas üldse, või pakiteed. Ent loomulik tundus nõustuda naisega, kes väikses elamises sihikindlalt askeldas: ta kallas keema tõusnud vee väiksesse potti, riiulilt klaaspurgist võttis mõned sõrmepikkused oksaraod ja poetas need omakorda keevasse vette. Kaas peale ja pott pliidi keskele.
"Tunne end koduselt", soovitas ta mehele. "Ehk teed kaminasse tule? Mul see hästi ei õnnestu. Veel."
Valter oli tänulik, et sai abiks olla.
"See on sinu suvila?"
"Ei, ühe tuttava oma. Aga ma võin seda kasutada, kui neid ise siin pole."
"Mm. Puhkad?"
"Just. Nädalajagu päevi iseenda jaoks."
"Kõlab hästi. Kust kandist mandrilt oled?"
"Tallinnast ikka."
"Siis me ühe linna inimesed."
"Ja sina? Siin saarel ma mõtlen. Mis teed? Ka puhkad?"
"Võtsin aja maha jah."
Mehe vastus oli napp ja ametlik.Pikemat selgitust anda tundus kohatu. Naine tajus, et praegu pole õige rohkem uurida. Tee oli ära tõmmanud ja ta valas selle välja kahte kõrgesse savikruusi.
"Istume kamina ette, laua taga on nii ametlik olla mu meelest."
Leegid nilpsasid rohmakalt saetud halge, otsekui pirtudades nende puise maitse üle.
"Mmm, suhkurt? Ma ise ei joo suhkruga teed ja seepärast ei küsinud sinu käest ka. Muide, mis su nimi on?"
Kurat! "Valter. Ma vabandan, et ei taibanud ise nime öelda. Aga suhkrut soovin küll."
Ulatanud mehele suhkrutoosi ja jälgides, kuidas mees lisab kaks teelusikatäit suhkurt kruusi, mõtles naine, et mees punutud rotangdiivanil tundub kuidagi tuttav, kuidagi oma, keegi, keda ta on varem kohanud, aga kus? Asetanud suhkrutoosi tagasi lauale, lülitas ta sisse CD-mängija. Õhtuhämar tuba, mida valgustab nüüd juba aplalt puid ahmides kamina leegivalgus ja pliidisuust paistev oranž kuma, lisaks meeldiv tämber akustilise kitarri saatel. Valterisse voolas lausa nähtavalt rahu ja õdusus. Uimasus. Ta mõnules vaikselt, rüübates huvitavamaitselist teed ja tundis rammestust nagu oleks terve päeva rasket füüsilist tööd teinud.
"Valter? Sa näid kuidagi tuttavana. Oih, ära arva, see ei ole mingi klišeemaiguline tutvusesobitus, aga sa tõesti tundud kuidagi tuttav..."
Valter pöördus ja vaatas kõrvalistujale otsa. Nüüd olid naise silmad kerge merevaigutooni varjundiga - neist kumas koos kaminatulega kerget ärevust ja samas haavatavust, sellist, et mees tundis soovi kaitsta, kaitsta praegu seda naist ükskõik mille või kelle eest.
Vastu tahtmist rebis ta pilgu naise silmist.
"Tallinn on suur, kindlasti oleme kuskil kohtunud aga ma ei oska küll öelda."
Et jutuajamist jätkata otsis ta paaniliselt, mis teemat puudutada.
"Mis töö see ära vaevab, et saarele ajab? Tavaliselt on sel ajal ikka Egiptus, Türgi, Kanaari saared moes."
Naine naeratas ja see andis ta näole pehme, suisa kelmika ilme.
"Eks see ikka kontoritöö on. Egiptus? See pole minu jaoks. Ma naudin vaba loodust ja ehedat elu. Mida vähem rahvamassi ja turiste, seda parem. Saarele tulek ongi võimalus olla inimestest eemal, olla iseendaga. Mõtled oma mõtted klaariks ja kuulad seda, mis kõnetab sind su sees ja väljaspool keha."
Joris asetas kruusi kaminaservale. "Mõtled nüüd, et oled ühe kiiksuga tädi otsa sattunud, kes ükskõik kelle oma kotta kutsub ja äraspidist juttu suust välja ajab. Ma ei tea ise ka miks, ent nii tundus kuidagi õige."
Valter pani oma tühja kruusi naise kruusi kõrvale ja pöördus naise poole.
"Joris, ma ei arva, et sa kiiksuga tädi oled. Eks meil igal ole oma kiiksud. Aga üllatav oli näha tavapäraselt tühjal rannal kedagi, kes tundus sinna päriselt kuuluvat. Mulle tundus, et sa oled seal kogu aeg olnud, ent märkasin alles täna. Sind vaadates jääb mulje, et sa oled selle koha pärisosa, oled omas elemendis, kuuluksidki siia. Ja... mul on kuradi hea meel, et ma sind rannal kohtasin, et sa siin oled. Ausalt."
Üle naise näo libises uuesti pehme naeratus, mis muutis näo sulniks ja kutsuvaks. Kuskil eemal voolas muusika oma meloodilisi fraase, kamina praksatused ja pehme lumm, mis mõjus uimastavalt. Soojus ja veel midagi, mille tõmmet adus enne keha kui aju.
Nüüd, kohe, ära lase hetke mööda, mees! Endale täit aru andmata, võttis Valter naise näo ettevaatlikult pihkude vahele. Ta libistas pöidlaotstega üle Jorise põsesarnade ja puudutas pehmeid täidlasi huuli. Vastu vaatav silmapaar oli hetkeks ärev ja üllatunud, ent muutus siis põhjatuks ja lubavaks. Iirised laienesid kaotades peaaegu täielikult tuhakarva tunduva silmavärvi. Ta nihkus naisele lähemale ja surus oma huuled aeglaselt naise suule. Kergelt mekkides, kui veel kord kinnitust küsides, muutus mees intensiivsemaks, surudes lahti pehmelt tukselva suu, kombates keeleotsaga uut ja tundmatut. Suudlus oli pikk ja meelas. Valter nautis naise vastamist, tajudes seda, et ta ei ole mitte võtja, vaid vastas on võrdne. See oli kui mäng, kus üks küsis ja teine vastas ja vastupidi. Aeg seisis. Ja jälgis.
Valter avas silmad ja vabastas suu ning liikus huultega õrnalt nahka puudutades mööda naise kaela kõrva taha tukslevasse õnarusse. "Jo-ris..." Ta lausus nime nii nagu oleks ta seda maitsnud. Jo - sügav ja mahlane, ris - pisut meenutades lapsepõlve rohelise-mummulises paberis iiriskommi Kadriorg. Joris sulas ja lahustus mehe käte vahel olematuks. Sõrmed sasimas kord mehe väljakasvanud karmides juustes ja siis liikumas mööda mehe selga, ikka rahutult üles ja alla, üles, alla. Nii omane, nii erutav, kui paisu taga pulbitsev veesülem, valmistudes rõõmsaks sööstuks, teadmata täpselt, mis ees ootab.
Kui uni, mida kaua oodatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar