Kiri
Tere hommikust Mr Unimüts!
Ma olin veel sel ajal üleval, kui mulle meili kokku klopsisid, aga ma ei olnud arvutis.
Kügelen siin omaette naerda - uduõrn ööhaldjas... Kahjuks pean ma Su illusiooni uduõrnusest purustama - teispool ekraani tipib korralik naisetükk, kellel aegaajalt, hoolimata sellest, et ta iseendaga suurepäraselt rahul on, katus päris blondiks tõmbab ja siis hullult kaalu langetama hakkab. Jah, sinna pepu trimmi tantsusaatesse ma ei kõlbaks, nende jaoks liiga lahja. Seega lepi ikka Kunksuga ma ütlen. Vähemalt seni, kuni ma pole märku andnud, et Emmeliine näeb välja sama keps kut Anu Saagim, eks ole?
Teisalt, ma meeldin iseendale sellisena nagu olen, nii et, suht suva, kuidas kellegi pilk mind mõõdab.
Ja ma tean küll, et eksist eraldi elad, aga veel lahutamata - seda mitte. Mu enda eelmise sajandi ametlik kooselu (mõtle, igivanana tundub, kui ütlen, et möödunud sajandil :) )kestis 4 aastat, millest päris koosoldud aega oli omakorda kõigest 2 aastat. Ülejäänud kaks kulus lahutamisele. Kogemus, mis pole sundinud mind uuesti niimoodi siduma.
Mu üks tuttav ja ekskaasa otsustasid suve lõpul, et nende ühine tee on muutunud kaheks eraldi rajaks. Mõistlikult ja valutult (seda peale kahtkümmet aastat!) lahutasid oma vara ja abielu notari juures novembris ära. 3 kuud. Kõik. Mõlemad elavad õnnelikult edasi - mees leidis kohe uue ja sõbrantsil ka jagub neid, kes kätt hoiavad. Kui teda vaatan, ta must mõni aasta vanem, siis mõtlen, et küll on tal ikka seda energiat ja lusti elada, et ma tahaks samamoodi .... Mõte siis õigemini selles, et ela hetkes, aga mitte eilses. Ja ka sellepärast, mis homme tuleb, ei pea ette muretsema. Naudi ja ela! Ma vähemalt püüan oma hüüdlausete järgi elada.
Kas Sulle ei tundu, et me oleme liigselt planeeriv ja ettemuretsev rahvus? Tead mis, Sa pane oma autole hoopis hääled sisse ja rooli minu manu: teeme parima päeva ja seni kuni maailma asju lahti seletame, panen ahju kaneelirõõmurullid...
Elu peabki aegajalt meist teerullina üle sõitama - muidu ei märka, et tee kõrval on kivi ja lind lõõrib pilvis - käid oma üüratut halli teed, silme ees kohustused ja lubadused, et kui selle ära teen, siis luban endale seda ja teist ja siis teen omakorda seda. Nii pole vist ikka õige? Ma tahaks aegaajalt kõik jätta kus seda ja teist... Põrutada lasuursinise mere äärde palmi alla võrkkiike, kuulata ookeani müha palmiokstes ja lasta pehmel tuulel end paitada.
Avan silmad ja ... terrassil on eilse hommiku veel sulamata lumehärm, tuulekell laliseb lakkamatult lahkunud talve taga ja ma olen siin, ma olen hetkes ja mul läheb korda ainult see, et on puhkus ja ma teen oma valikud lähtuvalt sellest, kus suunas võbeleb tujukopmass.
Õues on kena ja ma kindlasti võtan ette ühe kaalukaotava reipa jalutusretke. Ma olen täiesti veendunud, et Sa ei jaksa minuga sammu pidada, siis ma Sind seekord kaasa ei kutsu. ;) Elad üle?
Parimat,
Jo
Ma olin veel sel ajal üleval, kui mulle meili kokku klopsisid, aga ma ei olnud arvutis.
Kügelen siin omaette naerda - uduõrn ööhaldjas... Kahjuks pean ma Su illusiooni uduõrnusest purustama - teispool ekraani tipib korralik naisetükk, kellel aegaajalt, hoolimata sellest, et ta iseendaga suurepäraselt rahul on, katus päris blondiks tõmbab ja siis hullult kaalu langetama hakkab. Jah, sinna pepu trimmi tantsusaatesse ma ei kõlbaks, nende jaoks liiga lahja. Seega lepi ikka Kunksuga ma ütlen. Vähemalt seni, kuni ma pole märku andnud, et Emmeliine näeb välja sama keps kut Anu Saagim, eks ole?
Teisalt, ma meeldin iseendale sellisena nagu olen, nii et, suht suva, kuidas kellegi pilk mind mõõdab.
Ja ma tean küll, et eksist eraldi elad, aga veel lahutamata - seda mitte. Mu enda eelmise sajandi ametlik kooselu (mõtle, igivanana tundub, kui ütlen, et möödunud sajandil :) )kestis 4 aastat, millest päris koosoldud aega oli omakorda kõigest 2 aastat. Ülejäänud kaks kulus lahutamisele. Kogemus, mis pole sundinud mind uuesti niimoodi siduma.
Mu üks tuttav ja ekskaasa otsustasid suve lõpul, et nende ühine tee on muutunud kaheks eraldi rajaks. Mõistlikult ja valutult (seda peale kahtkümmet aastat!) lahutasid oma vara ja abielu notari juures novembris ära. 3 kuud. Kõik. Mõlemad elavad õnnelikult edasi - mees leidis kohe uue ja sõbrantsil ka jagub neid, kes kätt hoiavad. Kui teda vaatan, ta must mõni aasta vanem, siis mõtlen, et küll on tal ikka seda energiat ja lusti elada, et ma tahaks samamoodi .... Mõte siis õigemini selles, et ela hetkes, aga mitte eilses. Ja ka sellepärast, mis homme tuleb, ei pea ette muretsema. Naudi ja ela! Ma vähemalt püüan oma hüüdlausete järgi elada.
Kas Sulle ei tundu, et me oleme liigselt planeeriv ja ettemuretsev rahvus? Tead mis, Sa pane oma autole hoopis hääled sisse ja rooli minu manu: teeme parima päeva ja seni kuni maailma asju lahti seletame, panen ahju kaneelirõõmurullid...
Elu peabki aegajalt meist teerullina üle sõitama - muidu ei märka, et tee kõrval on kivi ja lind lõõrib pilvis - käid oma üüratut halli teed, silme ees kohustused ja lubadused, et kui selle ära teen, siis luban endale seda ja teist ja siis teen omakorda seda. Nii pole vist ikka õige? Ma tahaks aegaajalt kõik jätta kus seda ja teist... Põrutada lasuursinise mere äärde palmi alla võrkkiike, kuulata ookeani müha palmiokstes ja lasta pehmel tuulel end paitada.
Avan silmad ja ... terrassil on eilse hommiku veel sulamata lumehärm, tuulekell laliseb lakkamatult lahkunud talve taga ja ma olen siin, ma olen hetkes ja mul läheb korda ainult see, et on puhkus ja ma teen oma valikud lähtuvalt sellest, kus suunas võbeleb tujukopmass.
Õues on kena ja ma kindlasti võtan ette ühe kaalukaotava reipa jalutusretke. Ma olen täiesti veendunud, et Sa ei jaksa minuga sammu pidada, siis ma Sind seekord kaasa ei kutsu. ;) Elad üle?
Parimat,
Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar