Headest ja halbadest. Harjumustest.
Tabasin end tegevuselt, mida pean enda puhul halvaks harjumuseks - isikliku postkasti tšekkamine igas tunnis. Jah, ma ei ole õnneks meilide liikumist telefonis seadistanud, et saabuv meil annab märku hädise piuksatusega - jumal tänatud! Ent see pidev kontroll, no milleks? Mispärast nii teen? Kellelt seda meili nii väga oodatagi. Põhimõtteliselt saab jutud aetud kas MSNis või FB nurgakeses. Hm, neid pisikesi rutiinseid harjumusi on ju tegelikult mituteist-kümmend... Õhtul koju jõudes lülin sisse automaatselt teleri - noh olgu, ma ei kiika seda pidevalt, ent taustamüra on mul elamiseks vaja. Telerile lisaks käivitan rüpeka. Rüpekas õpetab kannatlikkust - käivitub pikaldaselt ja seedib hoolega seda infot, mille ekraanile paiskab. Ja siis ongi nii - õhtu kahe ekraani vahel, sekka pliidiplaat ja ... Kuidas saada ebameeldivatest harjumustutest lahti? Asendada need uutega. Uued nõuavad katseaaega ja on visad juurduma, kui on sunnitud mõtlemise-toimetamise tehtud. Keegi on öelnud, et uue harjumuse saamiseks kulub kakskümmend üks päeva ehk siis kolm nädalat. Pole palju.
Suitsetamise pahet mul pole. Õnneks. Samas tean inimesi, kes on suutnud sellele päeva, õigemini minuti pealt ei öelda ja sellele veenudmusele ka kindlaks jääda. Puhuti on neid, kellele see maha jätmise teekond on üks kolgata tee.
Teeks ühe katse? Kas kirjutamine on pahe? Kui ma nüüd mõne aja vagur olen ja üldse läbi sõrmede ei muliseks? Ei. See on harjumus, mis mulle meeldib ja rõõmu pakub. Nagistan edasi.
Aga midagi võiks ju katse korral ära jätta küll. FB igapäevane sirvimine? Shhhhh.... Elu käibki feissbuukis ju. Kas ikka käib?
Aga vähendada sellesse virtuaalsesse ellu panustamist võiks kohe kindlasti.
Õnneks on õu õhtuti aina valgem ja looduse kutse ühe süvenev, seega arvutisse kiikamise aega jääb vähemaks.
Mu ratas ootab boksis juba oma aga ja auto suverehvid on targu vait. Nad teavad, et ega see nende aeg tulemata jää. Rattasõit on hea harjumus, autosõit on mugavusharjumus.
Neh, neid harjumusi saabki omakorda klassifitseerida: mugavusharjumused, rutiinsed harjumused, enesele teadvustamata harjumused ...
Harjumus mõtelda, harjumus tegutseda enne mõtlemist...
Kogu päev, ei, kogu elu koosnebki harjumustest. Muudkui õpid ja omandad juurde, mõni kaob ise, mõnd raputad pikalt ja vaevaliselt enda küljest maha ja muudkui püüdled uute poole.
Huvitav, eks ju?
Suitsetamise pahet mul pole. Õnneks. Samas tean inimesi, kes on suutnud sellele päeva, õigemini minuti pealt ei öelda ja sellele veenudmusele ka kindlaks jääda. Puhuti on neid, kellele see maha jätmise teekond on üks kolgata tee.
Teeks ühe katse? Kas kirjutamine on pahe? Kui ma nüüd mõne aja vagur olen ja üldse läbi sõrmede ei muliseks? Ei. See on harjumus, mis mulle meeldib ja rõõmu pakub. Nagistan edasi.
Aga midagi võiks ju katse korral ära jätta küll. FB igapäevane sirvimine? Shhhhh.... Elu käibki feissbuukis ju. Kas ikka käib?
Aga vähendada sellesse virtuaalsesse ellu panustamist võiks kohe kindlasti.
Õnneks on õu õhtuti aina valgem ja looduse kutse ühe süvenev, seega arvutisse kiikamise aega jääb vähemaks.
Mu ratas ootab boksis juba oma aga ja auto suverehvid on targu vait. Nad teavad, et ega see nende aeg tulemata jää. Rattasõit on hea harjumus, autosõit on mugavusharjumus.
Neh, neid harjumusi saabki omakorda klassifitseerida: mugavusharjumused, rutiinsed harjumused, enesele teadvustamata harjumused ...
Harjumus mõtelda, harjumus tegutseda enne mõtlemist...
Kogu päev, ei, kogu elu koosnebki harjumustest. Muudkui õpid ja omandad juurde, mõni kaob ise, mõnd raputad pikalt ja vaevaliselt enda küljest maha ja muudkui püüdled uute poole.
Huvitav, eks ju?
Kommentaarid
Postita kommentaar