Loe ridade vahelt ja vahele
Mulle hirmsasti meeldib värske õhu puhang, mis tungib tuppa kui voodist tõusnuna avad esmase toiminguna akna. Seisatad hetke, ahmides seda küllust ja lased kananahal vallutada korraks terve keha. Hetk enne enda lubamist argisesse.
Kohvimasin saab kahe kruusi jagu vett, volditud filtrisse puistan varem valmis jahvatatud kohvipuru ja õige pea, saatjaks keetja mõnusad turtsatused, nõrgub must imejook klaaskannu. On aroomi aeg, olgu hommik, keskpäev, mis iganes. Lõhna tajumise tund. Kirjutamise tund.
Nurk-aknast paistab tuppa kõrge ja külm sinitaevas, millest allpool liiguvad vaevu unise moega valged pilvepadjad. Koerte klähvimine on kevade edenedes muutunud taas julgemaks ja norivamaks. Kuldnokk kuuse otsas on väärt medalit. Vilede kaskaadid muudkui tulevad ja tulevad. Tõesti, mis on linnukesel muret?
Tuba on täis õhku ja avarust ja mu mõtteid, mis nagu läbi lehtri arvutisse tilguvad. Ole ainult käbe, et need kõik sisestada jõuad.
Loetud päevad tagasi tühjendasin ühe arvuti sinna enam kui viie aasta jooksul kogunenud materjalist: kõik talletatud mõttega, et ehk kunagi... Ausalt, mul on neid vaja olnud üli-haru-arva. Ka meilboksis olev kirjatuhat läks kosmoseunti. Ma nii vähemalt loodan, kuigi tean, et kui oled aruvtisse midagi andnud, siis see sinna jääb. See prügi tiirutab kuskil oma orbiidil ja ühel juhul miljonist vaatad sa sellega ükskord taas tõtt.
Infotehnoloogiline "Teeme ära" on alles avastamata.
Näib, et otsuseid teha on lihtne, aga tegelikult - ei ole. Mõni võtab küpsemiseks üüratult aega, mõne teed hetke ajel, olude sunnil. Õppinud olen, et kahetseda tehtut ja üle õla tagasi vaatma jääda ei tohi. Polegi mõtet, kui suund on majakal ja laineloksude braavo-hüüded vastu paadiseinu suunavad sind iseenesest.
Otsija. Leidja. Rändaja.
Ei kunagi kaotaja.
Vagades voogudes peidus rahutus, mis aegajalt pulbitsedes pinnale purskub ja oma vabanemisrõõmu kõigile kuulutab.
Milline on elu tormituul? See, kui ise ei suuda enam mõelda, aduda? Lasta teistel otsustada ja käia nende poolt valitud teed? Kui palju neid on, kes nii, tõeliselt nägemata, liiguvad?
Madallennul ja tiibade vihinal lendab luigepaar teab kus kohast tulnuna mere poole.
Surun mütsi rohkem silmini ja liigun nende osutatud suunas.
Üks pontsakas ja paterdav inmlind teel oma armastuse poole.
Kohvimasin saab kahe kruusi jagu vett, volditud filtrisse puistan varem valmis jahvatatud kohvipuru ja õige pea, saatjaks keetja mõnusad turtsatused, nõrgub must imejook klaaskannu. On aroomi aeg, olgu hommik, keskpäev, mis iganes. Lõhna tajumise tund. Kirjutamise tund.
Nurk-aknast paistab tuppa kõrge ja külm sinitaevas, millest allpool liiguvad vaevu unise moega valged pilvepadjad. Koerte klähvimine on kevade edenedes muutunud taas julgemaks ja norivamaks. Kuldnokk kuuse otsas on väärt medalit. Vilede kaskaadid muudkui tulevad ja tulevad. Tõesti, mis on linnukesel muret?
Tuba on täis õhku ja avarust ja mu mõtteid, mis nagu läbi lehtri arvutisse tilguvad. Ole ainult käbe, et need kõik sisestada jõuad.
Loetud päevad tagasi tühjendasin ühe arvuti sinna enam kui viie aasta jooksul kogunenud materjalist: kõik talletatud mõttega, et ehk kunagi... Ausalt, mul on neid vaja olnud üli-haru-arva. Ka meilboksis olev kirjatuhat läks kosmoseunti. Ma nii vähemalt loodan, kuigi tean, et kui oled aruvtisse midagi andnud, siis see sinna jääb. See prügi tiirutab kuskil oma orbiidil ja ühel juhul miljonist vaatad sa sellega ükskord taas tõtt.
Infotehnoloogiline "Teeme ära" on alles avastamata.
Näib, et otsuseid teha on lihtne, aga tegelikult - ei ole. Mõni võtab küpsemiseks üüratult aega, mõne teed hetke ajel, olude sunnil. Õppinud olen, et kahetseda tehtut ja üle õla tagasi vaatma jääda ei tohi. Polegi mõtet, kui suund on majakal ja laineloksude braavo-hüüded vastu paadiseinu suunavad sind iseenesest.
Otsija. Leidja. Rändaja.
Ei kunagi kaotaja.
Vagades voogudes peidus rahutus, mis aegajalt pulbitsedes pinnale purskub ja oma vabanemisrõõmu kõigile kuulutab.
Milline on elu tormituul? See, kui ise ei suuda enam mõelda, aduda? Lasta teistel otsustada ja käia nende poolt valitud teed? Kui palju neid on, kes nii, tõeliselt nägemata, liiguvad?
Madallennul ja tiibade vihinal lendab luigepaar teab kus kohast tulnuna mere poole.
Surun mütsi rohkem silmini ja liigun nende osutatud suunas.
Üks pontsakas ja paterdav inmlind teel oma armastuse poole.
Kommentaarid
Postita kommentaar