Pööripäeva müdinas

Eile õhtul , kevade esimesel, silkasin (loe: müttasin) mööda lumemärga metsa ja üritasin oma tšakrad lahti saada. Kujutluspilt on nüüd selline: kõik mu 7 tšakrat pöörlevad-tiirlevad värvilises valguses, näevad välja nagu lehtrid, sellised iidvana grammofoni hääle edastaja mõõtu, ja mul on päris pöörane tunne. Mu sees on karussell (: Kes sõitu soovib?
Üsna kohustuslikus korras korjasime vaarikavarsi. See käis nii. Läksin tee pealt ära. Krt! lumi sisenes saapasäärde. Oh, pidi ju hingamisele keskenduma. Ma hingan. Nii, kas see ront on vaarikavars? Pime on, kust ma aru saan, et ma mingit suvalist oksa rappima ei hakka?
Eee... armas-kallis vaarikavits, palun tule ja toida tervet mu aastat oma energiaga! Ma palun andeks, et ma su kohe nüüd maha murran, aga mul on sind elujõuks vaja. Neh, see ei murdugi nii lihtsalt. Keerutan ja üritan uuesti. Noh, nii visa? Äkki ikka pole õige taim? Vaatan ümberringi - kõik teised ka ragistavad. Lõpuks saan oma vitsa kätte. Palju me neid võtta võisimegi? Selliselt palun veel kaks korda andeks ja teele naasen kolme oksaga. Ma  tõesti loodan, et tegu on vaarikatega.
Nüüd lüheme tammede juured. Tammed on võimsad. Seisavad kui vaiksed tunnimehed, massiivne tüvi pakkumas tuge neile, kes seda vajavad. Tammede all teen oma esimese energia harjutuse, mis on ruun nimega "isa", "iss". Sirutame kaks kätt üles ja oleme kui inim-iid. Samal ajal ütleme "isssss......" Korduvalt ütleme. Siis tuleb mõelda välja, mida tammelt paluda ja mida tammele vastu anda saan. Mõtlen. Lähen tamme alla. Surun vasaku käe küünarvarrest labakäeni vastu tüve ja vasaku jala põlvest allapoole samuti puu vastu. Rohkem ei mahu. Meid on palju, umbes kolmkümmend plus. Mõttes siis küsin soovitut ja ütlen, et ma annan vastu oma headuse ja rõõmu. Õigemini ma jagan neid. Ma ei tea, kas see tamm sai nüüd rõõmsamaks - ju sai, aga ise ma küll miskit ei tundnud - ei surinat, ega soojust... Külm hakkas seismisest hoopis. Võib-olla polnud puuvaimu kodus? Või meid oli liiga palju, või see, et üks energia otsijatest kõikus mu kõrval nii, et see nühkimine mind häiris, rohkem kui kontakti loomine.
Müta-müta mööda teed teisele poole metsa. Seal tegime eesmärgi leidmise ruuni - RAIDO, mõmisesime "raa-rii-roo-ree-ruu". Parem käsi puusa ja parem jalg kõrvale panduna olime kui tähed "R". Siinkohal meenub mulle mõmmi-aabitsa mõmmi laul: "Ah-aa, ah-aa, mul selge on AAAA..."
Mööda metsa liikus kamp hanereas. Järgmiseks pidime leidma puu, toetuma selle vastu ja rääkima kui sõbraga. Pime, nii pime. Mis puu sa oled? Algaja mänd või lõpetaja lehtpuu? Tüvi oli läbimõõduga umbes 15-20 sentimeetrit. Toetas mu ära küll. Ja siis ma rääkisin umbes nii nagu ma praegu Sinuga räägin :D
Monoloog puuga lõpetatud sika-sakitasime veel natuke ja siis oli tõrviku-ruuni kord: "kaa-kii-koo-keee-kuuu"-tasime ja olime kätega kurenokaasendis - kõik ikks selleks, et valgustatus oleks leidmas teed või siis meie teel sinna.
Siis ma otsustasin,et nüüd aitab. Ma tahan oma vaarikavartega koju, sest on pime ja ma ei tunne, et aku oleks energiaga laetud. Osa soovis rekte jätkata, nii et me pooldusime. Haigutasin autos kordi ja unistasin ainult vertikaalasendist.

Naljakas. Ma arvasin, et mul on järgmine päev raske olla ja märgadest jalgadest kindlasti kas nohu või kibe kurk. Polnud kumbagi ja raske polnud ka.

Seega ma siis ikka sain laengu, mis mind tagant sunnib  - arvestades mu viimase aja pööraseid ja hulljulgeid samme - kamooon! ma elan ja ma elan naudinguga!


Kommentaarid

Populaarsed postitused