Greibihullu päeva...kaja

Õhtueelne dušš. Selline, milles hommikul veel aimugi polnud. Ilma nägu on kriipsusuine ja ei tea, kas tuleb siis või ei tule seda vihma. Kriipsutan vastu. Ja siis otsustan, et nüüd on hoopis õige aeg üks dušš võtta. Naudingusse tuleb panustada. Ja nii ma otsin välja kõik greibilõhnalised potsikud-totsikud ja keeran kuumavee kraani lahti. Vannituba saab auru täis ja mõnusat lõhna ka. Nii mõnus on, et ümin tuleb huulte taha. Greibin end nii, et kogu olemine muutub greibiliseks: pisut meelat mõrudust ja sutuskese jagu ehmatavalt klaarsust. Oh, sellest mõnust võib suisa nurruma hakata! Kuivatan end kohevasse forteerätikusse - ja-jah, selline tumeroosa, ikka greibikarva ja olen värske ja pehme ja ... hea. Pesin maha arpgipäevase rolli ja lasin end tagasi oma maailma. Olen see, kes päriselt on.
Joon teed, mis otseloomulikult sisaldab ka greipi ja vajun vaiksesse olemisse. Nüüd võiks küll väike vihmasabin tulla. Selline, et avatud aknast kuuled, kuidas ta kastab ja sahiseb, kuidas maa teda vastu võtab ja õhk on natuke jahe, aga selmet aken kinni panna, poen sügavamale pleedi.
Ent vihm on saartele toppama jäänud ja neid magusaid sõõme tuleb mu terrassiesisel murul veel oodata.

***
Võtan taldrikult greibisektori. Üle huulte ja sõrmede voolab mõrkjalt mõnus greibimahl.