Seisev aeg ja muu
Kontoris olles ajavool aeglustub. Vähemalt need tunnid, mis jäävad sinnapoole pärast lõunapausi. Sul on tegelikult asju teha. Paraku on need sellised, et kõik ei sõltu sinu tegemistest, vaid teiste osalusest ka. Ja siis ongi selline tunne, et see vanker seisab. Roostetab? Mhmh. Siis ei aita muu, kui lükkad lahti failikapi sahtlid ja korrastad selle kirjut sisu. Saab näpud tolmuseks ja keegi ei saa öelda, et pole midagi teinud. Järgneb tehniline sisestamine ruudustikku. Ikka seisab...
Auto seisab parklas ja ootab truult nii nagu ta hommikul seisma jätsin. Lükkan käigu sisse ja me läksime! Ja siis hakkab aeg samuti tõtakal sammul astuma. Õnneks on õhtut mitu tundi, päike kõrgel ja teha jõuab kõike mida hing ihaldab. Peaaegu kõike. Kõigepealt tuleb toidupood, sest külmikul oli dieet. Kolm apelsini, kimp rohekaid banaane (aga kilekotis on nad juba homme õhtuks kollased), krabinuudlid, kodujuust, Heleni pudruhelbed ja kolm paari sukkpükse. Kohe näha, et kevad - õhemaid sukkpükse läheb nagu sooje saiu lemmik-pagariärist. Ah! - tipnes see poeskäik apelsini-mango jäätisega. See on punkt päevastele tegemistele ja juhatab mu ladusalt selleni, mis mulle MEELDIB ja mida ma TAHAN teha. Arvad ära? ;)
Juba mõnda aega mängib mul peas üks mõte. Kordan - mängib! Nimelt otsin Pesa. Pisikest Pesa Paradiisisaarele. Sellist, kus hommikune päiksetõus tuleb tuppa ja õhtune vajumine ka. Ja kust teise korruse aknast viipab meri küll siiruviirulisena, küll lainekurjana, küll siidise lehvitusena... Seal, töötoolile asetatud valgel lambanahal istudes tulevad kõike need, kes ammu oma külakorda ootavad: lood elust, lood endast, lood Rebasest, lood neist, keda pole olemas või kes on vägagi olemas...
Et siis sellist kadaka- ja männihõngulist merelähedast Pesa. Sirvin teemalehti ja kiikan fotode taha - kas keegi teab? Ei, minust ei tule suvesöögikoha pidajat, aga küllatulijad saavad ahjusooje juustusaiu ja rabarberikisselli küll. No ja mõned lood ka. Õhtul kõnnime kadakatesse takerduvates seelikutes mere äärde ja libiseme alasti ujuma, hr Kuu valvsa pilgu all.
Hetkel koorin mundrist välja apelsini ja kiikan aina rohelisemaks värvuvat õue. Õue-kutse on päiksekirjas naabermaja akendes. Panen kirja mõned mõtted, mida hiljem võiks uuesti mõelda ja lahti kirjutada. Siis on koridoris juba tossude tasane tremolo ja enam pole seisvale ajale aega - minek! Prr! Polegi veel nii soe! Aga tuul muudkui lükkab ja kutsub. Näe, Sa juba ootadki :)
Auto seisab parklas ja ootab truult nii nagu ta hommikul seisma jätsin. Lükkan käigu sisse ja me läksime! Ja siis hakkab aeg samuti tõtakal sammul astuma. Õnneks on õhtut mitu tundi, päike kõrgel ja teha jõuab kõike mida hing ihaldab. Peaaegu kõike. Kõigepealt tuleb toidupood, sest külmikul oli dieet. Kolm apelsini, kimp rohekaid banaane (aga kilekotis on nad juba homme õhtuks kollased), krabinuudlid, kodujuust, Heleni pudruhelbed ja kolm paari sukkpükse. Kohe näha, et kevad - õhemaid sukkpükse läheb nagu sooje saiu lemmik-pagariärist. Ah! - tipnes see poeskäik apelsini-mango jäätisega. See on punkt päevastele tegemistele ja juhatab mu ladusalt selleni, mis mulle MEELDIB ja mida ma TAHAN teha. Arvad ära? ;)
Juba mõnda aega mängib mul peas üks mõte. Kordan - mängib! Nimelt otsin Pesa. Pisikest Pesa Paradiisisaarele. Sellist, kus hommikune päiksetõus tuleb tuppa ja õhtune vajumine ka. Ja kust teise korruse aknast viipab meri küll siiruviirulisena, küll lainekurjana, küll siidise lehvitusena... Seal, töötoolile asetatud valgel lambanahal istudes tulevad kõike need, kes ammu oma külakorda ootavad: lood elust, lood endast, lood Rebasest, lood neist, keda pole olemas või kes on vägagi olemas...
Et siis sellist kadaka- ja männihõngulist merelähedast Pesa. Sirvin teemalehti ja kiikan fotode taha - kas keegi teab? Ei, minust ei tule suvesöögikoha pidajat, aga küllatulijad saavad ahjusooje juustusaiu ja rabarberikisselli küll. No ja mõned lood ka. Õhtul kõnnime kadakatesse takerduvates seelikutes mere äärde ja libiseme alasti ujuma, hr Kuu valvsa pilgu all.
Hetkel koorin mundrist välja apelsini ja kiikan aina rohelisemaks värvuvat õue. Õue-kutse on päiksekirjas naabermaja akendes. Panen kirja mõned mõtted, mida hiljem võiks uuesti mõelda ja lahti kirjutada. Siis on koridoris juba tossude tasane tremolo ja enam pole seisvale ajale aega - minek! Prr! Polegi veel nii soe! Aga tuul muudkui lükkab ja kutsub. Näe, Sa juba ootadki :)
Kommentaarid
Postita kommentaar