iits-diits, diferdamm!
Reede. Reede on uus uue alguse stardipäev. Kui nüüd silmi pööritad või nina kirtsutad, siis ... siis see on Su enda asi ja edasi lugemine Su enda vastutusel.
Et siis ajend. Ajend see, et ma soovin kanda 2-numbrit väiksemiad hilpe kui need, mis praegu ihu katavad. Mõistlik, et ma seda numbrit siia ei pane. Siis on kujutlusel ruumi kas nii- või naapidi. Ja samas pole ju number - ei RÜ, ei PÜ, ei vanus - mingi näitaja. Kõlab šovinistlikult ja üsna postulaatselt, aga nii on. Kui inimese sisu - ja sellel pole numbrit - on teisele inimesele sobiv, siis pole välised parameetrid mingiks näitajaks: ei sõprusel, ei armastusel, ei töökaaslastel.
Läksin mõtetega uitama. Nii juhtub, kui numbrid üritavad oma loendamist pale suruda.
Ajend nr 2 on tervis. Viimane perearstiga kohtumine päädis sellega, et ma sain pitsati "terveks tunnistatud", aga ma ise tunne, et see oli selle lävendi alumine pool. Et ma ise pole rahul. Aga ise peab rahul olema. Rahulolu ja tasakaal - taas pidevalt käibefraasis ja detailideks leierdatud, ent samas üliolulised - see on kombo, kuhu püüelda. Minu hädise "terveks olemise" turgutamine "rõõmsalt täitsa terveks" tunnistamise teekond alaku just nüüd - start! Ei mingit lõpukuupäeva - sest see on ju taas number, vaid rõõmus meel, rõõmsad jalad, rõõmus organkond, rõõmus hääl, rõõmus pilk - terviklik ma.
Ja kui laulda, siis juba täiel häälel. Kui kurta, siis salaja ja nii, et teised ei tea. Kui kirjutada, siis südamest.
Kaua olin ma kõhevil, et kuidas keha kuulata? Millised on need märgid, mis näitavad, et tal pole hea? No esimene ja kõigile tuntav sümptom: ülesöömine. Sööd oma söögikorra ja sööd üle - kere keskpaik annab sellest raskustundega teada. Umbes nii, et oh, sa totu inimeseloom, haukasid suured tükid ja mul on seda päris raske purustada ja siis see martispanine koogitükk ja maasikad! Anna kannatust! Kuidas sa arvad, et ma sellega hakkama saan? Teglikult saan, aga ise tead - seedimine võtab nüüd pikemalt aega ja kuna see maasikavärk on väljamaine, siis pead sa leppima sellega, et on mürinat ja mulksumist ja kogu see rasva ja suhkrulaks läheb sulle otse puusadesse. Hoolimata sellest, et ma sind kõige rohkem armastan.
Pole võimalik sellele teatele mitte vastata, onju? Ohkad ja lubad endale blaa-blaa... Aga kui selle kirja paned, siis... siis on asjal jumet. Selline enda mahamärkimine.
Kena sisu vajab kena kesta. Kesta loomine - iga 7 aasta järelt oleme me täiesti uuenenud. Milline imeline raku-universum me oleme! Ma ei tea, kus ma parasjagu selle kesta-protsessis olen, aga sammu võiks selle poole astuda küll, et see värske kraam kohe halvaks ei lähe.
Idataevast läheneb äiksesinine pilve serv - enne seda tuleb siis rajale minna, et kogu see liigne kalorikogum natukenegi servadest järele annaks ja seedesüsteem töötaks laitmatult.
Pagan, need maasikad!
***
Et siis ajend. Ajend see, et ma soovin kanda 2-numbrit väiksemiad hilpe kui need, mis praegu ihu katavad. Mõistlik, et ma seda numbrit siia ei pane. Siis on kujutlusel ruumi kas nii- või naapidi. Ja samas pole ju number - ei RÜ, ei PÜ, ei vanus - mingi näitaja. Kõlab šovinistlikult ja üsna postulaatselt, aga nii on. Kui inimese sisu - ja sellel pole numbrit - on teisele inimesele sobiv, siis pole välised parameetrid mingiks näitajaks: ei sõprusel, ei armastusel, ei töökaaslastel.
Läksin mõtetega uitama. Nii juhtub, kui numbrid üritavad oma loendamist pale suruda.
Ajend nr 2 on tervis. Viimane perearstiga kohtumine päädis sellega, et ma sain pitsati "terveks tunnistatud", aga ma ise tunne, et see oli selle lävendi alumine pool. Et ma ise pole rahul. Aga ise peab rahul olema. Rahulolu ja tasakaal - taas pidevalt käibefraasis ja detailideks leierdatud, ent samas üliolulised - see on kombo, kuhu püüelda. Minu hädise "terveks olemise" turgutamine "rõõmsalt täitsa terveks" tunnistamise teekond alaku just nüüd - start! Ei mingit lõpukuupäeva - sest see on ju taas number, vaid rõõmus meel, rõõmsad jalad, rõõmus organkond, rõõmus hääl, rõõmus pilk - terviklik ma.
Ja kui laulda, siis juba täiel häälel. Kui kurta, siis salaja ja nii, et teised ei tea. Kui kirjutada, siis südamest.
Kaua olin ma kõhevil, et kuidas keha kuulata? Millised on need märgid, mis näitavad, et tal pole hea? No esimene ja kõigile tuntav sümptom: ülesöömine. Sööd oma söögikorra ja sööd üle - kere keskpaik annab sellest raskustundega teada. Umbes nii, et oh, sa totu inimeseloom, haukasid suured tükid ja mul on seda päris raske purustada ja siis see martispanine koogitükk ja maasikad! Anna kannatust! Kuidas sa arvad, et ma sellega hakkama saan? Teglikult saan, aga ise tead - seedimine võtab nüüd pikemalt aega ja kuna see maasikavärk on väljamaine, siis pead sa leppima sellega, et on mürinat ja mulksumist ja kogu see rasva ja suhkrulaks läheb sulle otse puusadesse. Hoolimata sellest, et ma sind kõige rohkem armastan.
Pole võimalik sellele teatele mitte vastata, onju? Ohkad ja lubad endale blaa-blaa... Aga kui selle kirja paned, siis... siis on asjal jumet. Selline enda mahamärkimine.
Kena sisu vajab kena kesta. Kesta loomine - iga 7 aasta järelt oleme me täiesti uuenenud. Milline imeline raku-universum me oleme! Ma ei tea, kus ma parasjagu selle kesta-protsessis olen, aga sammu võiks selle poole astuda küll, et see värske kraam kohe halvaks ei lähe.
Idataevast läheneb äiksesinine pilve serv - enne seda tuleb siis rajale minna, et kogu see liigne kalorikogum natukenegi servadest järele annaks ja seedesüsteem töötaks laitmatult.
Pagan, need maasikad!
***
Kommentaarid
Postita kommentaar