Oodatud öö
Oli aeg. Õhtueelne meri matsustas mõnuga adruvalle, mille kirbe lõhn pani nina kirtsutama. Pilvemäed olid madalamaks vajunud, kohati rebenenud ja päike näitas end nii nagu ise tahtis.
Ometi polnud see peaaegu kuiv päev suutnud maad kuivatada: muru oli ikka niiske ja rannaliiv tükkis. Kadakate vahelisi ämblikuvõrke kaunistasid piiskpärliread ja oli vajad aja küsimus, millal võrk järgi annab.
Tuul oli nõrk. Unine ja teadmata oma tahtmistest: puhuda või mitte?
"Hmm," muigas Kunks.
Päev toas, istudes akna taga, pilk kaugel-kaugel. Mõtted, mis sibasid sihitult ringi. "Keegi, kellele mõelda... Milleks? Laiunurk silme ees - see ongi see, mida vajad, va nõiamutt." Ohkega tõusis naine toolilt. Silus heledaid juukseid kõrva taha, siirdus kööki ja segas valmis puru: pool pihku lavendlit, kaks noort piparmündilehte, terake tšillit, käbiseemneid ja võilille ebemeid. Mõtles korra ja lisas siis ühe valge ja ühe punase roosinupu. Mudis koostisosad kõik sõrmede vahel puruks ja puistas selle siis paberkotti.
Oli aeg end sättida. Kunks võttis kapist riidepuu, millel rippus pikk tumepunane seelik. Must, kolmveerand varrukatega pluus oli juba varem tooliseljale asetatud. Naine riietus kärmelt. Pluus üle pea ja seejärel libises siidine seelik paitavalt üle pluusi, jäädes pidama puusadele.
Kunks silus kätega peegli ees seelikut. Vaatas siis endale pikalt silma ja haaras riiulilt kreemipurgi.
Ikka enda tehtud ja enda vajadusi järgides. Kergete liigutustega tupsutas ta kreemi silmanurkadesse, suu ümber ja oma osa sai ka nina. "Nii on, nooremaks ei jää keegi, aga vanemaks saama ei pea tõtates."
Kollane peetud tuulejakk selga, taskusse tikutoos ja paberkott taimepuruga, teise helesinine pearätt ja jalga... "Ah, mis neist" Kunks astus paljajalu trepile.
Süsi oli ammu oma radu kõndimas, nii et kui tuleb, siis tuleb ja kui ei tule, pole lugu.
Läbi niiske õuemuru ahmis naine lõhnu: mere mõrkjas lõhn domineeris, ent nina tundis eksimatult ära nii kummeli kui pojengipuhmaste värsket hõngu. "Nagu pakuks mu laid lõhnamenüüd gurmaanidele - palun, siis on teile pisut soolast meremaiku, lisandiks kerget ja pealtnäha õrna pojengimekki, peagi pakatavate, veel süütuna uinuva jasmiini aroomi ja üsna pealetükkivat kummeli hõngu.Valik on teie."
Valik on alati. Igas valikus on järgmise otsuse sünd. Otsekui lõputu kett, mille lüli valgub laiali kohe, kui oled otsuse teinud ja mis suunab su edasi, järgmise otsustamise juurde. Kõik su tehtud otsused on õiged. Sa tegid need just selleks sobival ajal ja just sulle sobival viisil. Ei ole mõtet taga nutta ega tembeldada valikuid valeks. Valesid valikuid pole - igal valikul on kaks ja rohkem võimalust, kõik viivad edasi. Mõni valik kiiremini, mõni aeglasemalt, mõni aga laseb sul minna tagasi ja sul on harukordne võimalus valida uuesti, teadlikumalt. Viga ongi selles, et me ei tee valikuid mõtestatult, teadlikult, vaid lähtuvalt sellest, milline on hetkeemotsioon ja kes seda emotsiooni valdab: on see ego või süda või mõistus? Hele nõid minus suunab sind valima südame järgi. Oota hetk, enne kui otsustad, lase endast tunded läbi. Taanda oma Mina ja keskendu südamele. Kuula oma tukseid ja las lahustub viha, hirm, omamine ja kadedus. Kuula tukset enda sees ja hinga sisse headust. Süda on see, mis avab Õige Ukse. Julge vaid minna.
Niiske jalgealune ehmatas korra, ent naine astus kindlalt edasi. Õhtu oli ootamatult vaikne - vesi hällis nagu nurruv kass ja tuult polnud peaaegu ollagi. Sadas imepeent vihma, mida märkas siis, kui põsed otse taevasse suunata, selline õrn, pea tabamatu haldjanutt. Paadisild püsis kindlalt ja selle hallid lauad olid jalale mõnus astuda. Kunks istus paadisillale, lasi jalad rippu nii, et pahkluud olid merele mekkida ja kuulatas. Jah, saare peal oli pidu, isegi mitu. Üle vee kostis tümpsmuusikat ja kõrgetipulisi kilkeid. "Noorus, kes muu ja kommerts", mõtles naine, "see pole ju see, mida soovin, pole see, mis palju aegu enne mind on olnud - salapära ja tänulikkus kõigele sellele, mis silmale tabamatu."
Naine tõusis ja jättis paadisilla selja taha. Jäljerida märjal liival näitas kätte uue suuna. Pisut tõusu ja rannamändide tukk. "Siidilipp ja hõbepurjed...," ümises Kunks ja astus kindlalt mööda metsateed. Pärnapuu, mis kõige karmide loodustingimuste kiuste oli püsima jäänud, kandis uhkelt oma kolmeharulist võra, mis pakatavate õiepungade all tundus eriti raske koorem. "Tuleb hea saak, saab palju teed ja armastust täis mett. Aga mesipuud mul polegi. Pole Trummigi, kes saarel püsimiseks mett võiks vurritada."
Ikka need lõputud mõtted, mis päädivad sellel, et laiul pole Meest. Seda ühte ja kindlat. Aga kas nad mahuksidki siia koos? Üks päris teistmoodi Naine, kes minetanud mandri tavaelureeglid ja Mees, keda alles tuleb hakata laiuga sina-peale saama. On nõid-Naine see, kes suudab oma armastusega ankurdada Meest?
Laiu avamerele avatud külg oli looduslikult metsikum, alistumatum. Siinne rand kubises kividest, mille vahele jäi pidama suure mere andam: palgid (naine arvas, et jagub korraliku sauna jagu palke, vaja ainult ehitada), välismaise kirjaga praht, sekka imekombel terveks jäänud alkoholipudeleid (täis, kusjuures) ja muud - üksikuid jalanõusid, riidehilpe. Nagu pood, kus ei tea iial, mis kaupa ostjale pakutakse.
Eemal, väikses kivises abajas, oli lõkkease. Kunks käis siis tavaliselt tegemas oma riituseid ja sellele lõkkele oli alati olemas oksavaru. Naine asus lõkkega toimetama. Asetas poolniisked halud asemele ja sättis need nii, et kuivematest osktest tekkis lõkkesüda. Sinna asetas ta paberinutsaku ja tõmbas siis kaasavõetud tikutoosist tikuga tuld. Paber süttis kohe ja lõkkesüda hakkas vaikselt ent kindlalt hõõguma. Naine muigas - see polnud esimene kord. Väiksed tulekeeled muutusid üha ahnemaks ja julgemaks, peagi pragises terve sülem ja kuum tants võis alata. Kunks tõi lõkke tarbeks lisa ja istus siis selleks otstarbeks kohale veeretatud ajupuule. Ilus oli. Kogu see vett täis panoraam kuldpunase päiksekeraga. Loojangu lähenemise tund tiksus aimatavalt. Pilved värvusid grieibipunaseks ja lõke peegeldas seda endas. Kaks tuld - üks maine, teine ebamaine.
Laiu teises otsas ludistas ööbik. Ju see üks viimaseid kordi on. Aeg on vaikida ja lasta suvel võimutseda, nii on seatud ja nii jääb kestma.
Ilus ja sügav, suisa valus on see hetk, kui päikering puutub vastu vett. Segunevad hele ja tume, päev ja öö.
Mõtted rahunevad ja pehmenevad. Öö on tulnud. See valge, põhjamaine, lühildane ja üksildane. Kõike näeb, aga ei sekku. Ühe ööpäeva lugu, üks hingesõõm ja vaikus. Kunks hingas mererütmis. Suurelt sisse ja siis pikalt välja. Siin oli ta merega ja maaga üks, osa suurest olemisest. Meri kandis armastust ja Kunks oligi armastus. Abajas oma sõõrja kivirannaga oli selle armastuse altariks. Kunks istus aegalselt rahuneva lõkke kõrval ja vaatas läbi leekide merd.
"Sina mu siia tõid, Sina näitasid ja õpetasid.
Mu tõotatud maa ja südamering.
Peegel minust ja Sinust.
Vastamata armastus kui raske pildiraam,
nõiaring, millest välja astuda ei saa
ja pildil on õunapuuõite sadu...
Kui tõid, siis vii.
Kui tõid, siis vii..."
Ometi polnud see peaaegu kuiv päev suutnud maad kuivatada: muru oli ikka niiske ja rannaliiv tükkis. Kadakate vahelisi ämblikuvõrke kaunistasid piiskpärliread ja oli vajad aja küsimus, millal võrk järgi annab.
Tuul oli nõrk. Unine ja teadmata oma tahtmistest: puhuda või mitte?
"Hmm," muigas Kunks.
Päev toas, istudes akna taga, pilk kaugel-kaugel. Mõtted, mis sibasid sihitult ringi. "Keegi, kellele mõelda... Milleks? Laiunurk silme ees - see ongi see, mida vajad, va nõiamutt." Ohkega tõusis naine toolilt. Silus heledaid juukseid kõrva taha, siirdus kööki ja segas valmis puru: pool pihku lavendlit, kaks noort piparmündilehte, terake tšillit, käbiseemneid ja võilille ebemeid. Mõtles korra ja lisas siis ühe valge ja ühe punase roosinupu. Mudis koostisosad kõik sõrmede vahel puruks ja puistas selle siis paberkotti.
Oli aeg end sättida. Kunks võttis kapist riidepuu, millel rippus pikk tumepunane seelik. Must, kolmveerand varrukatega pluus oli juba varem tooliseljale asetatud. Naine riietus kärmelt. Pluus üle pea ja seejärel libises siidine seelik paitavalt üle pluusi, jäädes pidama puusadele.
Kunks silus kätega peegli ees seelikut. Vaatas siis endale pikalt silma ja haaras riiulilt kreemipurgi.
Ikka enda tehtud ja enda vajadusi järgides. Kergete liigutustega tupsutas ta kreemi silmanurkadesse, suu ümber ja oma osa sai ka nina. "Nii on, nooremaks ei jää keegi, aga vanemaks saama ei pea tõtates."
Kollane peetud tuulejakk selga, taskusse tikutoos ja paberkott taimepuruga, teise helesinine pearätt ja jalga... "Ah, mis neist" Kunks astus paljajalu trepile.
Süsi oli ammu oma radu kõndimas, nii et kui tuleb, siis tuleb ja kui ei tule, pole lugu.
Läbi niiske õuemuru ahmis naine lõhnu: mere mõrkjas lõhn domineeris, ent nina tundis eksimatult ära nii kummeli kui pojengipuhmaste värsket hõngu. "Nagu pakuks mu laid lõhnamenüüd gurmaanidele - palun, siis on teile pisut soolast meremaiku, lisandiks kerget ja pealtnäha õrna pojengimekki, peagi pakatavate, veel süütuna uinuva jasmiini aroomi ja üsna pealetükkivat kummeli hõngu.Valik on teie."
Valik on alati. Igas valikus on järgmise otsuse sünd. Otsekui lõputu kett, mille lüli valgub laiali kohe, kui oled otsuse teinud ja mis suunab su edasi, järgmise otsustamise juurde. Kõik su tehtud otsused on õiged. Sa tegid need just selleks sobival ajal ja just sulle sobival viisil. Ei ole mõtet taga nutta ega tembeldada valikuid valeks. Valesid valikuid pole - igal valikul on kaks ja rohkem võimalust, kõik viivad edasi. Mõni valik kiiremini, mõni aeglasemalt, mõni aga laseb sul minna tagasi ja sul on harukordne võimalus valida uuesti, teadlikumalt. Viga ongi selles, et me ei tee valikuid mõtestatult, teadlikult, vaid lähtuvalt sellest, milline on hetkeemotsioon ja kes seda emotsiooni valdab: on see ego või süda või mõistus? Hele nõid minus suunab sind valima südame järgi. Oota hetk, enne kui otsustad, lase endast tunded läbi. Taanda oma Mina ja keskendu südamele. Kuula oma tukseid ja las lahustub viha, hirm, omamine ja kadedus. Kuula tukset enda sees ja hinga sisse headust. Süda on see, mis avab Õige Ukse. Julge vaid minna.
Niiske jalgealune ehmatas korra, ent naine astus kindlalt edasi. Õhtu oli ootamatult vaikne - vesi hällis nagu nurruv kass ja tuult polnud peaaegu ollagi. Sadas imepeent vihma, mida märkas siis, kui põsed otse taevasse suunata, selline õrn, pea tabamatu haldjanutt. Paadisild püsis kindlalt ja selle hallid lauad olid jalale mõnus astuda. Kunks istus paadisillale, lasi jalad rippu nii, et pahkluud olid merele mekkida ja kuulatas. Jah, saare peal oli pidu, isegi mitu. Üle vee kostis tümpsmuusikat ja kõrgetipulisi kilkeid. "Noorus, kes muu ja kommerts", mõtles naine, "see pole ju see, mida soovin, pole see, mis palju aegu enne mind on olnud - salapära ja tänulikkus kõigele sellele, mis silmale tabamatu."
Naine tõusis ja jättis paadisilla selja taha. Jäljerida märjal liival näitas kätte uue suuna. Pisut tõusu ja rannamändide tukk. "Siidilipp ja hõbepurjed...," ümises Kunks ja astus kindlalt mööda metsateed. Pärnapuu, mis kõige karmide loodustingimuste kiuste oli püsima jäänud, kandis uhkelt oma kolmeharulist võra, mis pakatavate õiepungade all tundus eriti raske koorem. "Tuleb hea saak, saab palju teed ja armastust täis mett. Aga mesipuud mul polegi. Pole Trummigi, kes saarel püsimiseks mett võiks vurritada."
Ikka need lõputud mõtted, mis päädivad sellel, et laiul pole Meest. Seda ühte ja kindlat. Aga kas nad mahuksidki siia koos? Üks päris teistmoodi Naine, kes minetanud mandri tavaelureeglid ja Mees, keda alles tuleb hakata laiuga sina-peale saama. On nõid-Naine see, kes suudab oma armastusega ankurdada Meest?
Laiu avamerele avatud külg oli looduslikult metsikum, alistumatum. Siinne rand kubises kividest, mille vahele jäi pidama suure mere andam: palgid (naine arvas, et jagub korraliku sauna jagu palke, vaja ainult ehitada), välismaise kirjaga praht, sekka imekombel terveks jäänud alkoholipudeleid (täis, kusjuures) ja muud - üksikuid jalanõusid, riidehilpe. Nagu pood, kus ei tea iial, mis kaupa ostjale pakutakse.
Eemal, väikses kivises abajas, oli lõkkease. Kunks käis siis tavaliselt tegemas oma riituseid ja sellele lõkkele oli alati olemas oksavaru. Naine asus lõkkega toimetama. Asetas poolniisked halud asemele ja sättis need nii, et kuivematest osktest tekkis lõkkesüda. Sinna asetas ta paberinutsaku ja tõmbas siis kaasavõetud tikutoosist tikuga tuld. Paber süttis kohe ja lõkkesüda hakkas vaikselt ent kindlalt hõõguma. Naine muigas - see polnud esimene kord. Väiksed tulekeeled muutusid üha ahnemaks ja julgemaks, peagi pragises terve sülem ja kuum tants võis alata. Kunks tõi lõkke tarbeks lisa ja istus siis selleks otstarbeks kohale veeretatud ajupuule. Ilus oli. Kogu see vett täis panoraam kuldpunase päiksekeraga. Loojangu lähenemise tund tiksus aimatavalt. Pilved värvusid grieibipunaseks ja lõke peegeldas seda endas. Kaks tuld - üks maine, teine ebamaine.
Laiu teises otsas ludistas ööbik. Ju see üks viimaseid kordi on. Aeg on vaikida ja lasta suvel võimutseda, nii on seatud ja nii jääb kestma.
Ilus ja sügav, suisa valus on see hetk, kui päikering puutub vastu vett. Segunevad hele ja tume, päev ja öö.
Mõtted rahunevad ja pehmenevad. Öö on tulnud. See valge, põhjamaine, lühildane ja üksildane. Kõike näeb, aga ei sekku. Ühe ööpäeva lugu, üks hingesõõm ja vaikus. Kunks hingas mererütmis. Suurelt sisse ja siis pikalt välja. Siin oli ta merega ja maaga üks, osa suurest olemisest. Meri kandis armastust ja Kunks oligi armastus. Abajas oma sõõrja kivirannaga oli selle armastuse altariks. Kunks istus aegalselt rahuneva lõkke kõrval ja vaatas läbi leekide merd.
"Sina mu siia tõid, Sina näitasid ja õpetasid.
Mu tõotatud maa ja südamering.
Peegel minust ja Sinust.
Vastamata armastus kui raske pildiraam,
nõiaring, millest välja astuda ei saa
ja pildil on õunapuuõite sadu...
Kui tõid, siis vii.
Kui tõid, siis vii..."
Kommentaarid
Postita kommentaar