viibe
On keskuste avamise aeg. Parklas on küllaldaselt ruumi ja inimesed liiguvad kontaktivabalt mööda kaubatänavat. Pole minu vaba tahe, aga nii on ja ma kõnnin nõutult nende kirjute väljapanekute vahel. Mida ma tahan? Kas ma tahan? Pea vastu, siia ei pea kauaks jääma.
Ja siis ma jään kuulama - keskuse muusika. Ei ole tümps, ei ole retro, ei ole reklaamtekst, on ... relax-muusika hoopis - mõnusalt zen, ojavulin taustal. Taibates, et see mulle meeldib, teeb tujule pai ja ma keskendun rohkem sellele mida ma näen ja ... mida ma ei näe.
Poodlejate mass kasvab.
Siis see juhtubki. Vaid viiv ja möödas. Ma ei märganudki enne kui see oli olnud. Lihtsalt fookusesse ei mahtunud ja ju siis nii oli vaja. Taipasin alles siis, kui hetk oli möödunud, vb silmad tabasid, aga meel jõudis hilinemisega kohale. Nägin vaid eemalduvat selga. Ma oleksin tahtnud lehvitada. Nüüd jäi üle vaid mõttes viibata - varjule minevikust.
Ei olnud valus, sest toonasest suhtest välja astumine oli minu otsus. Süda tahtis uut kogemust ja selle ta sai. Nagu kõrvakiilu saanud põsk, õhetab see ajuti siiani. Ju on mu ellu siis sellised kogemusi vaja, et ikka kasvada ja saada sisult suuremaks. Ok, väline kasvab tihtilugu kiiremini, aga seda rohkem sisu mahub sisse ära :)
Vb kõndisin ma selles keskuses kui mööda arenguspiraali pidi: näed oma eelmise taseme õpetust ja see naaseb sinusse ja rohkem eksimusi ei tule? Garantiid pole. Kunagi ei ole.
Süda rõõmustab, süda kurvastab. Tunded voolavad ja hoo neile annavad mõtted.
Liigud mööda teadvustuse-spiraali pidi ja viipad, kui jõuad eelmise tasandi õppetükiga kohakuti ja märkad, hüvastijätuks. Pilk pöördub ette - edasi, ikka edasi...
Ja siis ma jään kuulama - keskuse muusika. Ei ole tümps, ei ole retro, ei ole reklaamtekst, on ... relax-muusika hoopis - mõnusalt zen, ojavulin taustal. Taibates, et see mulle meeldib, teeb tujule pai ja ma keskendun rohkem sellele mida ma näen ja ... mida ma ei näe.
Poodlejate mass kasvab.
Siis see juhtubki. Vaid viiv ja möödas. Ma ei märganudki enne kui see oli olnud. Lihtsalt fookusesse ei mahtunud ja ju siis nii oli vaja. Taipasin alles siis, kui hetk oli möödunud, vb silmad tabasid, aga meel jõudis hilinemisega kohale. Nägin vaid eemalduvat selga. Ma oleksin tahtnud lehvitada. Nüüd jäi üle vaid mõttes viibata - varjule minevikust.
Ei olnud valus, sest toonasest suhtest välja astumine oli minu otsus. Süda tahtis uut kogemust ja selle ta sai. Nagu kõrvakiilu saanud põsk, õhetab see ajuti siiani. Ju on mu ellu siis sellised kogemusi vaja, et ikka kasvada ja saada sisult suuremaks. Ok, väline kasvab tihtilugu kiiremini, aga seda rohkem sisu mahub sisse ära :)
Vb kõndisin ma selles keskuses kui mööda arenguspiraali pidi: näed oma eelmise taseme õpetust ja see naaseb sinusse ja rohkem eksimusi ei tule? Garantiid pole. Kunagi ei ole.
Süda rõõmustab, süda kurvastab. Tunded voolavad ja hoo neile annavad mõtted.
Liigud mööda teadvustuse-spiraali pidi ja viipad, kui jõuad eelmise tasandi õppetükiga kohakuti ja märkad, hüvastijätuks. Pilk pöördub ette - edasi, ikka edasi...
Kommentaarid
Postita kommentaar