Esimene advent
Hetkel on poole peal eestimaalasi ekraani ette naelutav näosaate suur finaal. Ma pole tüüpiline eestlane. Kerisin end diivaninurka kerra ja avasin oma päevaraamatu :)
Esimene advent.
Naasnud just Tartust, kus sai mahalauldud esimene jõulukontsert, on tunded kahelised - et võib esitusega rahule jääda ja eks ma ise tean, kus mina "pehme" olen. Ja siis see hallim pool, kus tundub, et kellelgi teisel on kodutöö tegemata. Aga - mis siis! Oluline on tegelikult see, et terve sügise oleme muudkui harjutanud ja nüüd on aeg see rahvale kätte anda: peredele näidata, millega pereliige oma eraajast aega näpistas; sõpradele, et miks mõnele toredale koosviibimisele ei jõudnud.
Ja see, et lumi on Tartumaal maas ja kirikust väljudes langes laie helbeid.
Lumesajust sai pealinna jõudes kolemärgtihevihm. Oma koju sõites tegid kojamehed metronoomi tööd ja Star FM mängis vanu jõululaule. Just, just - neid vanu...
Mu sinine terassivalgus ja advendiküünlapere esimene küünal - tunne on ikka alles.
Ja sooja sisse saamiseks glögikruus arvuti kõrval. Lonks ja rida, lonks ja lõik. Muidugi tähendab jõuluaeg parajat painet tööl ja see napp vaba aeg tuleb kasulikult ära kasutada: leida ja pakkida veel puuduolevad jõulukingid; osta margid; leida üles see kleidibutiik, kus minu lemmikvärvi maksikleit mind ootab; kodus ootab ülesotsimist teise pesakonna jõuluvara (no ei leia...); koorireisi asjaajamine ja veel, mis hetkel lauba taha ei ole veel jõudnud.
Ent hetkel ma naudin seda õhtutundi koos arvutiga: blogipostitus, siis mõned meilivastused ja FBs olulised märgid, et olen käinud, olen näinud.
Pikk päev ja veel pikem nädal ees.
Ja joogasse ei jõudnudki. Laulujooga on jooga omaette. Ka duššialune jorin on jooga. Aeg iseendale.
Armastuses,
Jo ❤
Esimene advent.
Naasnud just Tartust, kus sai mahalauldud esimene jõulukontsert, on tunded kahelised - et võib esitusega rahule jääda ja eks ma ise tean, kus mina "pehme" olen. Ja siis see hallim pool, kus tundub, et kellelgi teisel on kodutöö tegemata. Aga - mis siis! Oluline on tegelikult see, et terve sügise oleme muudkui harjutanud ja nüüd on aeg see rahvale kätte anda: peredele näidata, millega pereliige oma eraajast aega näpistas; sõpradele, et miks mõnele toredale koosviibimisele ei jõudnud.
Ja see, et lumi on Tartumaal maas ja kirikust väljudes langes laie helbeid.
Lumesajust sai pealinna jõudes kolemärgtihevihm. Oma koju sõites tegid kojamehed metronoomi tööd ja Star FM mängis vanu jõululaule. Just, just - neid vanu...
Mu sinine terassivalgus ja advendiküünlapere esimene küünal - tunne on ikka alles.
Ja sooja sisse saamiseks glögikruus arvuti kõrval. Lonks ja rida, lonks ja lõik. Muidugi tähendab jõuluaeg parajat painet tööl ja see napp vaba aeg tuleb kasulikult ära kasutada: leida ja pakkida veel puuduolevad jõulukingid; osta margid; leida üles see kleidibutiik, kus minu lemmikvärvi maksikleit mind ootab; kodus ootab ülesotsimist teise pesakonna jõuluvara (no ei leia...); koorireisi asjaajamine ja veel, mis hetkel lauba taha ei ole veel jõudnud.
Ent hetkel ma naudin seda õhtutundi koos arvutiga: blogipostitus, siis mõned meilivastused ja FBs olulised märgid, et olen käinud, olen näinud.
Pikk päev ja veel pikem nädal ees.
Ja joogasse ei jõudnudki. Laulujooga on jooga omaette. Ka duššialune jorin on jooga. Aeg iseendale.
Armastuses,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar