Pööripäeva lähenedes
Kell üks päeval on hämar, kell kaks juba pime ja ... õu on vihma-lörtsi segust segamini, raagus puud seisavad tujutult ja nende okste vahelt kumavad apelsinivärvides pargituled. Nii see lihtsalt on, ebapõhjamaine hilissügis, lumelootus maetud kuskile porisaabaste ja vetthülgavate parkade sisse. No millal?
Lõpetasin just jõululaua menüü koostamise, tellisin internetist mõned jõulukingid (ei unustanud ka ennast seekord); mõned kingid on veel vaja rõõmustada (selmet muretseda) ja kui hästi läheb, saan need nädalavahetuse jõululaadalt. Soovin midagi sellist lihtsat ja väikest, ise tehtud asju. Meeles mõlgub nii mõndagi, aga siia kirja ei pane - usutavasti loeb mõni kingisaaja seda blogipostitust ja siis kaob üllatusmoment ära.
Naljakas, et sel aastal see jõulutunne on nii pesastunud, et isegi mingid karedad emotsioonid ei suuda seda olemist tuhmistada. Istun ja toimetan ja liiklen ja söön ja ... koguaeg särab sisemine jõulutunde lamp. Igatahes on see tore ootus. Ja see tunne, et saan ja soovin teha head - kingitused, kaardid, mõned sala-teod...
2. advendi õhtul kirjutasin jõulukaarte. Küünlaarmee ja pehme kollane valgus, Enya mahe hääl. Luule tuli teab-kust ja kaardid said sõnu täis. Nüüd mõtlen, et vb on need liiga isiklikud? Kas mu kaardisajate seltskond ei pane kaarti käest kahetiste tunnetega, et mis see siis nüüd oli või - mida ta öelda tahtis? Enne postitamist ja signeerimist loen veel korra üle ja mõtlen, kellele siis milline kaart läheb. Aga tõenäoliselt ei muuda ma midagi, sest need kaardid on killuke minust: minu tehtud, minu sõnad reas.
Täna tuleb pisuke jõuluistumine. Mudahallis õhtus, kus õhus on ikkagi harrast tunnet. Me laulame täna lihtsaid ja ajatuid jõululaule.
Kiikan kalendrit - päevad libisevad nii kiiresti, et koguaeg jääb mõni tund päevas puudu. Ja kirjutada tahaks ju ka. Näpistan siis nii ühest kui teisest tunnist ja jutt tuleb lõiguline nagu algaja lapitekk.
Hea teine pikutades endale peale tõmmata.
Krr...
Armastusega,
Jo ❤
Lõpetasin just jõululaua menüü koostamise, tellisin internetist mõned jõulukingid (ei unustanud ka ennast seekord); mõned kingid on veel vaja rõõmustada (selmet muretseda) ja kui hästi läheb, saan need nädalavahetuse jõululaadalt. Soovin midagi sellist lihtsat ja väikest, ise tehtud asju. Meeles mõlgub nii mõndagi, aga siia kirja ei pane - usutavasti loeb mõni kingisaaja seda blogipostitust ja siis kaob üllatusmoment ära.
Naljakas, et sel aastal see jõulutunne on nii pesastunud, et isegi mingid karedad emotsioonid ei suuda seda olemist tuhmistada. Istun ja toimetan ja liiklen ja söön ja ... koguaeg särab sisemine jõulutunde lamp. Igatahes on see tore ootus. Ja see tunne, et saan ja soovin teha head - kingitused, kaardid, mõned sala-teod...
2. advendi õhtul kirjutasin jõulukaarte. Küünlaarmee ja pehme kollane valgus, Enya mahe hääl. Luule tuli teab-kust ja kaardid said sõnu täis. Nüüd mõtlen, et vb on need liiga isiklikud? Kas mu kaardisajate seltskond ei pane kaarti käest kahetiste tunnetega, et mis see siis nüüd oli või - mida ta öelda tahtis? Enne postitamist ja signeerimist loen veel korra üle ja mõtlen, kellele siis milline kaart läheb. Aga tõenäoliselt ei muuda ma midagi, sest need kaardid on killuke minust: minu tehtud, minu sõnad reas.
Täna tuleb pisuke jõuluistumine. Mudahallis õhtus, kus õhus on ikkagi harrast tunnet. Me laulame täna lihtsaid ja ajatuid jõululaule.
Kiikan kalendrit - päevad libisevad nii kiiresti, et koguaeg jääb mõni tund päevas puudu. Ja kirjutada tahaks ju ka. Näpistan siis nii ühest kui teisest tunnist ja jutt tuleb lõiguline nagu algaja lapitekk.
Hea teine pikutades endale peale tõmmata.
Krr...
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar