Pööripäeva pöörded
No mis saab veel armsam olla kui hämar tuba, mille ehteks ehitud puu, koogilõhn ja Lindexi mega pehme pidžaama. Minu maitsele 100% vastav moebränd, pesust mütside-sallideni välja. Poen end pleedi alla ja naudin rahulolu.
Pööripäev. See kõige lühema päevavalgusega päev. Nii tore on saabuva püha lähenedes mõtiskleda ja enda jaoks huvitavaid mõtteid üles tähendada.
Näiteks sellest, et Kunks lööb laiul koos haldjatega lõkke ümber tantsu ja eresinine pilk on imetlev ja täis seda soojust, millega ainult armsam saab vaadata. See pilk, mille ära tunneb. Südamega.
Aga see jutt saab teinepäev valmis. Kui hästi läheb, siis tuleb jõuluöö postitus. Minu jaoks selline maagiline kirjutamisaeg: teistes tubades pöörleb uni ringi ja mina istun tulede valgel ja naudin Muusa kohalolu. Rakutasandini välja naudin. Juba ette naudin, praegu naudin.
Ja Sinine Rebane ootab ka, uhke saba vonklemas. Hm. Ta ootab lund ja pakaselist kuuvalget ööd. Sest siis rullub tema lugu.
Homme on teel. Esimene talvepäev täis nipsat-napsat tegevusi, kaasaarvatud autopesu - no loodetavasti pole homme sajuilm; autopeegli vahetust; tublit kokkamist; sõpraderingi- Ja kiirustama ei pea - kõik tuleb ja tuleb tore.
Talv on nagu Muumimaa Urr - tatsub aeglaselt, pöörab aeglaselt. No ta tuleb, rahulikult, mõõduka tuiamisega. Ja juba mõne kuu pärast ootame, et ta lahkuks, sest põu pakatab järgmise ootusest ja uutest lootustest. Esimene tilkuv räästas ja pikem päikesekõnd - unistus, mis peab oma unistamise korda järjekorras ootama. Sest enne tuleb nautida talve ja villaseid kaheksakand-mustriga ema kootud sokke ja kaminatuld ja kuuma marjajooki kaneeliga. Mmmm. Apelsinid on nelgi-täpilised ja see on pühadeaja lahutamatu lõhn.
Nii mõnus!
Hullult mõnus.
Jo ❤
Pööripäev. See kõige lühema päevavalgusega päev. Nii tore on saabuva püha lähenedes mõtiskleda ja enda jaoks huvitavaid mõtteid üles tähendada.
Näiteks sellest, et Kunks lööb laiul koos haldjatega lõkke ümber tantsu ja eresinine pilk on imetlev ja täis seda soojust, millega ainult armsam saab vaadata. See pilk, mille ära tunneb. Südamega.
Aga see jutt saab teinepäev valmis. Kui hästi läheb, siis tuleb jõuluöö postitus. Minu jaoks selline maagiline kirjutamisaeg: teistes tubades pöörleb uni ringi ja mina istun tulede valgel ja naudin Muusa kohalolu. Rakutasandini välja naudin. Juba ette naudin, praegu naudin.
Ja Sinine Rebane ootab ka, uhke saba vonklemas. Hm. Ta ootab lund ja pakaselist kuuvalget ööd. Sest siis rullub tema lugu.
Homme on teel. Esimene talvepäev täis nipsat-napsat tegevusi, kaasaarvatud autopesu - no loodetavasti pole homme sajuilm; autopeegli vahetust; tublit kokkamist; sõpraderingi- Ja kiirustama ei pea - kõik tuleb ja tuleb tore.
Talv on nagu Muumimaa Urr - tatsub aeglaselt, pöörab aeglaselt. No ta tuleb, rahulikult, mõõduka tuiamisega. Ja juba mõne kuu pärast ootame, et ta lahkuks, sest põu pakatab järgmise ootusest ja uutest lootustest. Esimene tilkuv räästas ja pikem päikesekõnd - unistus, mis peab oma unistamise korda järjekorras ootama. Sest enne tuleb nautida talve ja villaseid kaheksakand-mustriga ema kootud sokke ja kaminatuld ja kuuma marjajooki kaneeliga. Mmmm. Apelsinid on nelgi-täpilised ja see on pühadeaja lahutamatu lõhn.
Nii mõnus!
Hullult mõnus.
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar