... ja siis kui käes on reede...

Mul ei ole enam aega oodata homset. Kohe peab tekkima ja tulema kohe, igas kukkuvas hetkes. Ja ma pean selle oma pihku püüdma, hoidma ja...
Südamest murdub tükke. Killud küütlevad ja neist saab jõulukuusele helki viskav pael.
Südametu. Olematu.
Hetked kui helbed, mis peopessa sulavad. Südametul ei sula. Olematut pole helbeid pihku püüdmas.
Talveõhtu lillatooniline hämar poeb aknale ligi ja piilub sissegi.
Mul pole aega homsele loota.
Lumehelbed on ingli pisarad, hõrk rüübe janusele.
Minu soolane pisar on nukrusemaitseline.
Kaminatule kullane silm.
Tulejumala tuline suudlus hämar-lillas toas.
Ja helbeid muudkui langeb ja langeb. Pöörlev tung langeda ja jääda. Saab jää, mis ükskord sulab.
Nagu need lõputud tunded - soolasemaitselised ja pleekinud. Lõpuks haihtuvad ja alles jääb miskit nimetut, mida lõpuni ei mõtle.
Ja kui hõõguvad veel söed, sirutan käed soojusesse - pelk katse petta ingli pisaraid pihus sulama.
Siis tõusen, mustas kleidis ja loen oma loitsud.
Sädemete suudlused on tulivalusad nagu nõiutud sõnad ja südamesoov.
Iga seitsmes soov saab täidetud.
Kes kustutaks olematu südame tuld?

Pea meeles, et seitsmes siis...
Ja homset ei tasu oodata.

Üle langenud lumemaa, jälgi jätmata, mu sammud tumesinises öös.

***
Jõulukuu esimene päev.

Armastusega,
Jo ❤