Kadumise müstika
Inimesed kaovad.
Asjad kaovad.
Aeg kaob.
Isiklik müstika - kadunud kööginõu; plastist, läbipaistev.
Ühe retsepti katsetamise tulemina valmis hõrk õhtusöök. Ma armastan nõusid käsitsi pesta, aga kui neid on palju, annan nad rõõmuga nõudepesumasinale lobistada. Nii ka seekord.
Tean, et asetasin selle plastmassist nõu ülemisele pesusahtlile. Tegu on tsitruspressi mahlakogujaga. selle kõige tavalisema, mehaanilise pressi nõu.
Pärast nõudepesu, kui olin nõudel lasknud maha jahtuda, hakkasin siis neid välja võtma ja kappi laduma. Ja mida pole, pole seda plastmassist kausikest. Uurisin, äkki on kukkunud alumise sahtli alla või muud moodi kuskile kiilunud - ekee, pole. Kontrollisin - äkki pesin käsitsi ja panin kausi peale kuivatamist sahtlisse ära. Ei ole.
No mida pole, seda pole. Täitsa nõutu, et mismoodi saab üks plastnõu haihtuda? Sulas kuumas vees olematuks?
Või otsustas siis minna müstiliselt kadunud esemete maale, kui selline koht olemas on. Ju siis on, kui eset enam pole. Või... kui me teame, et kogu mateeria koosneb energiast. Kiiresti-kiiresti liikuvad laetud osakesed moodustavad mu söögilaua. See seisab ilusasti koos ja ma löön alatihti oma puusa tema nurkade vastu ära. Et võis juhtuda, et mu kausi energia läks nõudepesumasinas sassi ja see, mis pidi koos püsima, jooksis end kogumist lahti. Kausi energia kadus ära.
Teistmoodi ma ei oska seda müsteeriumit lahendada. Ms Köögi-Marple.
Aga jah, ka inimestel on kalduvus kaduda. Ma ei räägi neist, kes jäljetult kaovad, keda kogukond otsib ja keda ei leita üldse. Räägin neist, kes su elu riivamisi puudutavad ja kaovad. Mõne puude teeb su hellaks ja võngud sellest puutest veel kaua. Kuid, isegi aastaid. Mõnega käid kõrvu, aga sellist läbikumavat kaja hinge ei teki. Öeldakse, et kõik, kes su ellu sisenevad, on su teele eesmärgiga saadetud, et saaksid inimesena kogeda ja hingena kasvada. Nii põnev, kas pole? Mõnd inimest ma päriselus polegi kohanud, aga virtuaalne puude on selline, et soe pööris keerleb rinnakus ja lõhnab nagu tume šokolaad.
Mõni kuju toob sulle otsekui minevikust tervitusi, mille kohta oled arvanud, et sinna see las jääb. No ei jää, kui see otsekui kandikul ette kantakse, et võta palun: mäletad seda ja kas sulle meenub...
Minevik on minu rong. Samas ma ei pööra olnule tähelepanu: las need viimased vagunid seal lõpus logisevad kaasa kui kõva kära ei tee.
Kuulan kuidas ma helihargina mõnd tunnet, vestlust, pilku endas kumistan ja muutun haavatavaks.
Või siis puutetundlikumaks.
Et kõige ümbritseva piirjoon hägustub ja pehmeneb ja see muusika mu sees on valdav. Voogab kui tasane meri, mille hoovused asuvad sügaval tumedas.
Aeg kaob.
Armastan,
Jo ❤
Asjad kaovad.
Aeg kaob.
Isiklik müstika - kadunud kööginõu; plastist, läbipaistev.
Ühe retsepti katsetamise tulemina valmis hõrk õhtusöök. Ma armastan nõusid käsitsi pesta, aga kui neid on palju, annan nad rõõmuga nõudepesumasinale lobistada. Nii ka seekord.
Tean, et asetasin selle plastmassist nõu ülemisele pesusahtlile. Tegu on tsitruspressi mahlakogujaga. selle kõige tavalisema, mehaanilise pressi nõu.
Pärast nõudepesu, kui olin nõudel lasknud maha jahtuda, hakkasin siis neid välja võtma ja kappi laduma. Ja mida pole, pole seda plastmassist kausikest. Uurisin, äkki on kukkunud alumise sahtli alla või muud moodi kuskile kiilunud - ekee, pole. Kontrollisin - äkki pesin käsitsi ja panin kausi peale kuivatamist sahtlisse ära. Ei ole.
No mida pole, seda pole. Täitsa nõutu, et mismoodi saab üks plastnõu haihtuda? Sulas kuumas vees olematuks?
Või otsustas siis minna müstiliselt kadunud esemete maale, kui selline koht olemas on. Ju siis on, kui eset enam pole. Või... kui me teame, et kogu mateeria koosneb energiast. Kiiresti-kiiresti liikuvad laetud osakesed moodustavad mu söögilaua. See seisab ilusasti koos ja ma löön alatihti oma puusa tema nurkade vastu ära. Et võis juhtuda, et mu kausi energia läks nõudepesumasinas sassi ja see, mis pidi koos püsima, jooksis end kogumist lahti. Kausi energia kadus ära.
Teistmoodi ma ei oska seda müsteeriumit lahendada. Ms Köögi-Marple.
Aga jah, ka inimestel on kalduvus kaduda. Ma ei räägi neist, kes jäljetult kaovad, keda kogukond otsib ja keda ei leita üldse. Räägin neist, kes su elu riivamisi puudutavad ja kaovad. Mõne puude teeb su hellaks ja võngud sellest puutest veel kaua. Kuid, isegi aastaid. Mõnega käid kõrvu, aga sellist läbikumavat kaja hinge ei teki. Öeldakse, et kõik, kes su ellu sisenevad, on su teele eesmärgiga saadetud, et saaksid inimesena kogeda ja hingena kasvada. Nii põnev, kas pole? Mõnd inimest ma päriselus polegi kohanud, aga virtuaalne puude on selline, et soe pööris keerleb rinnakus ja lõhnab nagu tume šokolaad.
Mõni kuju toob sulle otsekui minevikust tervitusi, mille kohta oled arvanud, et sinna see las jääb. No ei jää, kui see otsekui kandikul ette kantakse, et võta palun: mäletad seda ja kas sulle meenub...
Minevik on minu rong. Samas ma ei pööra olnule tähelepanu: las need viimased vagunid seal lõpus logisevad kaasa kui kõva kära ei tee.
Kuulan kuidas ma helihargina mõnd tunnet, vestlust, pilku endas kumistan ja muutun haavatavaks.
Või siis puutetundlikumaks.
Et kõige ümbritseva piirjoon hägustub ja pehmeneb ja see muusika mu sees on valdav. Voogab kui tasane meri, mille hoovused asuvad sügaval tumedas.
Aeg kaob.
Armastan,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar