Lihtsus on teinekord keerulisem kui arvata oskame
Asi, mis mul kunagi esimesel katsel ei õnnestu, on rehvirõhu mõõtmine ja vajadusel siis õhu juurde pumpamine. Never-ever ei saa ma kohe esimese korraga asja tehtud nii, et rehv mõistaks, mis temaga tehakse ja voolik mõikaks, mis temalt oodatakse. Nii et ma pusin iga jumala kord. Tõesti, mul on kohe kartus krae vahel kui näen, et rehv on lontis ja et pääsu pole - tuleb tanklasse kontrolli minna. Kordades hullem kui enda vererõhku perearstile ette näitamas käia. Hm. Pole kedagi teist enda asemel tanklasse saata ka. Ja nii ilmselgelt lihtne asi, et tobe on sõpra appi paluda. Üks varasem kord palusin abi minu auto järgi ootavalt autojuhilt. Mühkas ainult. Eestlane oli. Kedagi teist polnud. Kroonin ta mõttes kohe jobuks ka.
See aga tähendab, et ma ei julgegi enam võõrastelt abi paluda. Blondi enda probleem.
Sõidab siis kõik need neli rehvi lontuks ja on endiselt süüta-lapse-sinisilmne, endal süda sokivarbaotsas, et kas jõuab rehvitervelt punktist A punkti B.
Täna tegin südame kõvaks ja sosserdasin autoga Sirklisse. Ajasin pepsu uppi ja jukerdasin asjalikult ventiilikorgi kallal. Rõhunäit peaks olema 2,4. Ma ei ütle, mis tegelikult oli. No jh, voolikuots kenasti paigas, ootan siis, et millal too hakkab puhkuma. Ei miskit. Voolik eemale, korraks, surveõhk pahiseb ja surun siis selle uuesti ventiilile. Vist läheb õnneks. Läkski.
Parema toimimise eelduseks on harjutamine. Otsustan, et igal tankimisel käin nüüd üle ka rehvid. Vähemalt sinna maani kuni kõik on nii käpas, et võin vajadusel teisi rehvirõhu mõõtmisel õpetada ja abistada. Mina ei mühka ebamääraseid vastuseid. Kui ma ei oska, siis nii ma ütlengi. Kui mul pole aega, siis... siis ma seda ka ütlengi, võimalusel üritan ikka aidata.
Oo, aga võibolla oli toona asi selles, et mul pole ju mingi peen mersu ja seljas oli kodune dresseivorm?
Öeldakse ju, et õige daam viib prügi õue, aga enne kammib juuksed ja värvib huuled.
Eh, ei mõtle üle ja vuran ringi, 2,4 bari rehvides.
Aah, kevadel tuleb hoopis uued suvepapud rõõmustada. Egas midagi, tark internet jagab ohtralt teavet. Sukeldun otsima.
Jo ❤
See aga tähendab, et ma ei julgegi enam võõrastelt abi paluda. Blondi enda probleem.
Sõidab siis kõik need neli rehvi lontuks ja on endiselt süüta-lapse-sinisilmne, endal süda sokivarbaotsas, et kas jõuab rehvitervelt punktist A punkti B.
Täna tegin südame kõvaks ja sosserdasin autoga Sirklisse. Ajasin pepsu uppi ja jukerdasin asjalikult ventiilikorgi kallal. Rõhunäit peaks olema 2,4. Ma ei ütle, mis tegelikult oli. No jh, voolikuots kenasti paigas, ootan siis, et millal too hakkab puhkuma. Ei miskit. Voolik eemale, korraks, surveõhk pahiseb ja surun siis selle uuesti ventiilile. Vist läheb õnneks. Läkski.
Parema toimimise eelduseks on harjutamine. Otsustan, et igal tankimisel käin nüüd üle ka rehvid. Vähemalt sinna maani kuni kõik on nii käpas, et võin vajadusel teisi rehvirõhu mõõtmisel õpetada ja abistada. Mina ei mühka ebamääraseid vastuseid. Kui ma ei oska, siis nii ma ütlengi. Kui mul pole aega, siis... siis ma seda ka ütlengi, võimalusel üritan ikka aidata.
Oo, aga võibolla oli toona asi selles, et mul pole ju mingi peen mersu ja seljas oli kodune dresseivorm?
Öeldakse ju, et õige daam viib prügi õue, aga enne kammib juuksed ja värvib huuled.
Eh, ei mõtle üle ja vuran ringi, 2,4 bari rehvides.
Aah, kevadel tuleb hoopis uued suvepapud rõõmustada. Egas midagi, tark internet jagab ohtralt teavet. Sukeldun otsima.
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar