Sõbrad südames

Seekordne postitus ei tule väga roosamannaline, pisut kreemjas küll, sekka mõni tumepunane triip. Sõbrapäevaline.
Üldiselt need muumaigulised võõramaalt kalendrisse imbunud päevad ei lähe mulle korda. Trambin pigem oma pasteldes labajalgu rahvariideseeliku all ja jooksen end mardiks. Kui mahti, siis kadriks ka. Ja  kui juba üldse midagi tähistada, siis pööripäevi. Neid, kus maagiline puudutab reaalset ja kus aegade vahetus toimub kaugete jõudude kohalolul. Sellist pisut keldilikku ja maausulist hõngu on minus. Sinus ka, kui mõtterännakutel end nendesse imemetsadesse eksida lubad. Aga see selleks.
Homme siis on sõbrapäev. Armunutel -  valentinipäev. Eestlastel - tuhkapäev. Tuhkapäevaga algab suur paast (ehk saan seekord reele?). Tuhkapäeva tähistati tuha pähe riputamisega (khm!) ja see väljendas puhastamist ja kõige halva eemale tõrjumist. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse peletamine. Seega ma homme koristan - alguses kontori tööalua sahtleid ja siis kodutoad. Aga kõik ilma selle tuhapudita peas.

Maagilistel põhjustel olid sel päeval keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine (seda ma paraku eiran). Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud - küünlaid ei põleta ja peale AKd pea patja. Seevastu ärgata tuli varakult, sest muidu sai sinust aastaks tuhakott. Nii et homme pimedas voodist välja, sasipäisena kontorisse, kus päeva tähtsust arvestades tuleb kanda midagi punast ja ruume tuulama. Dilemma - punane huulepulk või punased sukad? Muud punast mu kapis ei leidu. Küll on aga sinist, ohtralt. Terve riidekapp täis siniseid varjundeid.

Oh, aga romantikuna eelistan valetninipäeva ja ümiseda, et ... 

Meil homme Valentinipäev,

Ma koiduhämaral,
Et olla Valentinaks sul,
Sind ootan akna all. /G.Meri/

... ja tunda tuhande roosa kõhuliblika tiivavärelust. Ebaromantik ühmab nüüd ja küsib, et kas see on mingi seedehäire?

Sõbrapäev. Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sina. Klišee, milles üksjagu tõde pidus. Mina ja mu sõbrad. Sõbrad ja mina. Nagu vastandamine? 
Sõbrad minus ja mina sõprades. Palju parem.
Sõbrarikas mina. Pigem ollagi sõbrarikas kui mammonarikas, sest mammona ei räägi, aga sõbrad suhtlevad. Mammonaga suhestud.
Olen kogu elu vajanud enda ümber sõprade turvalist taustaringi. Teadmine, et mul on alati võimalus end kellegiga jagada, oma maailma avada, väärib nende sõpradeks nimetamist. Ja ma siiralt usun, et vastupidi on ka. Kassikanga muster. 

Mõnda sõpra ei näe, ei kuule päevi, nädalaid, kuid, isegi aastaid, aga tean ikka, et mul on tema jaoks koht südames ja et temal minu jaoks ka. Ja täpselt siis kui on vaja, kui ta on olemas. Lihtsalt. Lambist. 

Mul on vedanud - mul on taustal suisa sõpruskonnad. Iga sõbragrupp on kui erinev puslepilt ja see, et sobitun nii sellesse kui teisesse ja kolmandasse puslesse täpselt õige pildikilluna, on äge teadmine. Ja mulle meeldivad need erinevad, ajas liikuvad puslepildid.
Ja kui nüüd aus olla, siis sõbrapäev on iga päev. Et ei pea homme, šokolaad taskus, mööda linna sõpru taga ajama. Pigem mõtlen nende peale ja meenutan toredaid seiku ning see tuletab meelde, et peaks jälle midagi vahvat ette võtma.
Üks mu FB tuttavatest arvas, et uusi sõpru on aina raskem leida, et mida vanemaks saad, seda keerulisem. Minu arust pole. On need sõbrad, kellega olen koos kasvanud, kogenud ja saanud selleks, kes ma täna olen. On neid, keda aeg on viinud kokku ja lahku, aga teinud minust jälle parema mina. Ka need kokkupuuted, mis on jäänud määramatuks ja õhku rippuma, omades vb isegi tumedamat tonaalsust, on vajalikud. Selleks, et mulle meelde tuletada - universum on kirjumirju, tundes tumedat, oskan seda enam hinnata heledat.
Kindlasti on neid, kellega kohtumised on alles ees ja kelle kaudu elu kirkamaks muutub. Ma pole selline, kes inimestele tänaval otsa ei vaata; mulle pole keeruline alustada esimesena vestlust. Teeme ühe eksperimendi? Täpselt nädala pärast kirjutan ma siin blogis oma uuest tuttavast, kellega ma veel kohtunud pole. 

Mõtlen kõigile oma sõpradele, eriti neile, kes mu turvaringi moodustavad ja annan endast parima, et olla kõigi jaoks olemas siis, kui on minu kord olemas vaja olla. Ja ma olen ise samamoodi kellegi taust, astudes kord lähemale, siis kaugemale, ent olen olemas.

Nagu vette vistatud kivist laienevad veerõngad, nii võngub headus.

Armastusega,
Jo ❤